Pärnus on suvi! Ja seda selle kõige ehedamas mõttes: 30 kraadi kuuma, päike, kerge briis (loe: muutlikud tuuled), rannatänavad on jalutajatest ja ratturitest punnis, õhtune Supeluse tänav on kui lõputu augustiunetus, muulide vahel sõelub püsivalt 10+ alust edasi-tagasi ja ranna reid on ujujaid ja kohapüüdjaid täis.
Praeguseks on 5 järjestikkust päeva vee peal käidud (mõni päev ka kaks korda) ja natuke nagu hakkaks juba purjetamisest isu täis saama… aga siiski mitte päris. Pudinatega külastasime taas oma lemmiksaart, Kihnut – tuntud headuses. Isegi kui esimesel päeval poole lahe pealt pagiliste tuulte pärast tagasi pidime pöörama (needsamad muutlikud ja ilmateatest mitte kinnipidavad tuuled).
Klassika on muidugi rannaesisel reidil ujumispauside tegemine – eriti praeguste ilmadega. Palju sõpru on suveks Pärnusse tulnud, kellega leiab ikka ja jälle põhjust “igavat” lahetiiru teha 🙂
Palju õnne sünnipäevaks, Kristjan!
Ja Sorgu regatt oli ka millalgi suve alguses, mil meid tuulevaikus kummitas. Isegi sedavõrd, et laevastiku tagumine ots (meie ka), pidi mootorid tööle panema ja põrinal sõidu katkestama – muidu poleks lihtsalt enam kontrollaega mahtunud.
1883. aastal kirjeldati Pernau Postimehes Pärnu jõel toimunud võidupurjetamist, mille võitis kohalik kalur Jaan Hermann. Seda peetakse Eesti võistluspurjetamise alguseks. Nii peetakse juba mitukümmend aastat Pärnu Jahtklubis hooaja alguses Jaan Hermanni nimelist regatti.
Sel korral oli juba esimestest ilmateadetest teada, et tulemas on tugeva tuule ja ehk isegi vihmaga regatt – märkimisväärne oli ka, et ilmateade läks iga päevaga vaid üha halvemaks 🙂
Veel enne regatti tuli ära klaarida masti otsas olev segapundar… Kurat, need olid mu elu kõrgeimad 5 meetrit, kus ma rippusin 🙂 Alt vaadates ei tundunud need saalingud üldse nii kõrgel. Ei kujuta ette, kuidas merel olles masti peaks ronima.
Igatahes regati hommikul said kõik tormikad selga aetud (Janar tuli muidugi lühikeste pükstega) ning laineteks valmistutud – Pärnu laht ootusi ei petnud ja meid võeti vastu 15 m/s tuule ja 2-meetriste lainetega.
Mehed oli vaprad, lained peksid, laev peksis, isegi ankrupoi ümber purjetasime, kinni kiilunud furleksit parandasime, surfaritele lehvitasime, piltigi jõudis teha. Oleme rahul sellega, et ekstreemsetes tingimustes raja läbisime – oli üks neid purjetamisi, mille tulemusena sai paremaks purjetajaks.
This slideshow requires JavaScript.
Regati teisel päeval me ei osalenud – oli noor torm ja teised kohustused (Tartu Rattaralli), kuid need kes käisid, said “pesumasinat” täie raha eest. Varustus purunes ja isegi üks MOB oli.
Nii nagu talvel ikka, vaadatakse kerge ohkega tagasi möödunud hooaja purjetamistele ja oodatakse aega, mil päike taas kõrgemalt hakkab käima. Siis ongi paras aeg suviste seikluste kaadrid üheks vaadatavaks videoks kokku monteerida.
PS – Viskasin täna mitusada kilo lund jahi peal alla – oli kõrvaga kuulda laeva kergendusohet, kui ta sellisest koormast vabanes.
Olen vist juba maininud, et Kihnu on Pärnu purjetajale koht kuhu pea kinnisilmi purjetada osatakse. Uskumatu on meenutada, et kui millalgi 10 aastat tagasi 22-jalase Teaga esimest korda Kihnu sai mindud, siis tundus see tohutu suur ja keeruline ettevõtmine (vaata ka kunagist blogipostitust).
Igatahes, Kollane Part käis sel hooajal vist juba neljandat korda Kihnus ja pole ka imestada kui sadamakontoris selline dialoog aset leidis:
Mina jahti sisse kirjutades: “Jeerum, ma ei mäleta seda registreerimisnumbrit…”
Sadama korrapidaja: “VLR-060. Mõned numbrid hakkavad juba meelde jääma.”
Igatahes, minu pole Kihnust veel isu täis saanud ja nii tuuritasime sõpradega taaskord jalgratastega saare peal ringi, sõime Aru grillis praetud räimesid, tegime päikeseloojangu ajal sadamaromantikat ja kihutasime järgmisel päeval uhkes pakstaaktuules tagasi Pärnu suunas.
Samal ajal tulid jahid tagasi Ruhnult ja sõitsid võidu regatti ja oli see vast kihutamine: 17-sõlmeste kiirustega, spinnakeride ja brouchidega. Meie võtsime leebemalt ja tiksusime soome pensionäride kombel väiksemaks rullitud genuaga. Kuigi, isegi nii oli piisavalt äge – suuremad lained 2-meetrised ja maksimum kiiruseks lainelt alla surfates 9,8 sõlme – mis on Kollase Pardi uus kiirusrekord! Kihnust Pärnusse taas kolme ja poole tunniga.
Hooaja miilid: 244. Allpool video tagasiteelt (video ja osad fotod: Maarja ja Taavi Silber):
Suviseks perepuhkuseks olid esialgsed plaanid suured. Plaan number üks puhul oli fookus Väinamerel: Virtsu- Kesselaid (ankrul)- Koguva- Triigi- Orjaku- Saarnaki (ankrul)- Virtsu. Läks aga nii nagu ikka: jahi üleveoks (Pärnu-Virtsu-Pärnu) kaaslaste leidmine oli tavapäraselt raske, samuti muutusid ilmateated perepurjetamist ja ankrus olemist mitte soosivateks. Teine alternatiiv oli fookusega Riia lahel ja Lätimaal: Pärnu- Manilaid- Sorgu- Kuiviži (Läti)- Kihnu- Pärnu. Pikka aega oligi selline plaan, aga see va kurinahk ilmateade tekitas olukorra, et pidime valima, kas olla Sorgul ankrus või purjetada soodsa tuulega Kuivižisse. Otsustasime asustamata piraadisaare kasuks…
Nii me siis 7. augustil Pärnust välja purjetasime. Mõttega, et pole ju väga vahet, kus me täpselt oleme, peaasi, et viis päeva merd ja purjetamist ja mõnusat perepuhkust saab.
SORGU
Ilmateated pole minu arust sellele suvel absoluutselt paika pidanud. Kui palju on olnud uudiseid, et “järgmisel nädalal läheb jahedaks”. Ka Tallinnas toimunud match-race EMil polnud eestlastel koduväljaku eelist, sest tuuled olid täiesti ettearvamatud. Nii ka meil – ilmateade lubas õhtul tuule vaibumist ja sellele järgnevat ülivaikset päeva, nii et mõte oli lausa kaks ööd Sorgu all ankrus olla ja poistega saart avastada. Nii me sinna Sorgu reidile jõudsime – ja kohe ka kivi otsa põrutasime!
Uskumatu, aga täpselt nii kaugel (u 400 meetrit saarest) sõitsime kivi otsa. Istume ankrus ja mõtleme, kuidas saarele läheneda.
See on teada, et Sorgu ümbrus on kivine, aga olen ise seal jahiga varem käinud ja sõpradelt nõuandeid saanud lähenemise kohta. Sellegipoolest – ma ei lähenenud saarele otse idast täisnurga all, vaid lõikasin kirdest tulles veidi madaliku serva. Seal see kivi passiski – õnneks väikese kiiruse pealt kohatud.
GPSsil on näha koht, kus kiviga sai kohtutud (träkkeri tagasipöördumise koht).
Viskasime ankru sisse ja järgmine tund möödus teiste Pärnu purjetajatega GPS koordinaate ja maamärkide infot vahetades. Selgus, et lähenemiseks tuleb veel rohkem lõuna poole hoida ja isegi kergelt kagust läheneda. Nii ka tegime ja lõpuks saime äärmiselt vaiksel käigul 100 meetri kaugusele (väidevalt saab päris õiget kohta teades isegi kuiva jalaga kaldale hüpata) – N 58°10,654′; E 024°12,585′. Ankur sisse, õhtune pasta carbonara, päikeseloojang, kormoranide hais, kergelt vaibuv tuul ja päikeseloojang olid selle õhtu märksõnadeks. Motivatsioon oli kiviga kohtumisest hoolimata kõrgel ja kindel plaan surfilaud hommikul vette lükata ja saart avastama minna.
Mina magasin sel öösel 1,5 tundi ja seda kahe 45 minutilise tsüklina. Lubatud tuulevaikuse asemel hakkas tuul muidugi tõusma ja kuna Sorgu ankruplats on kenasti avatud, siis kiiresti lõi üles ka terava 30-40 cm kõrguse laine, mis ankrut lohistama hakkas… loomulikult kivide poole. Nii ma istusingi kell 6 hommikul kokpitis, vaatasin vikerkaarega Sorgu majaka siluetti, magavat peret ja otsustasin, et taamal (täpsemalt 80 m kaugusel) paistva kivikare otsa küll ei tahaks sattuda.
Järgmise korrani!
Ajasin Meriti üles ja heiskasime purjed ja võtsime kasvavas tuules (5-7 m/s) kursi Kihnu poole. Enne kihnu sadamat pagilises tuules Meritiga paute vihtudes meenutasime korduvalt seda ilmateadet, mis meile tolleks päevaks tuulevaikust lubas. Võime öelda, et puutusime (kiiluga) Sorgu ära, aga saarele taas ei lubatud. Minu Sorgu saldo ongi hetkel 3:1, mis tähendab siis, et kolmest katsetusest ühel on õnnestunud saarele pääseda.
KIHNU
Kihnu saldo on mul oluliselt parem. Kümmekond korda on seal kindlalt käidud, ehk rohkemgi – kes neid täpselt mäletab. Võib vist isegi öelda, et tegemist on minu lemmiksadamaga (kui mitte lemmiksaarega), mis sellest, et Pärnu purjetaja jaoks nö tavaline ja käidud koht. Nii tühja sadamat nagu seekord, pole aga ma varem kohanud. Oli hetk vahetult pärast meie saabumist, mil olime ainus alus külalissadamas. Sadamatöötaja sõnus pidavatki see augustikuise kesknädala kohta tavaline olema. Hiljem tuli jahte küll: Pärnu sadamast tuttavad Allegro ja Cristella, aga ka laevad Soome, Rootsi, Hollandi ja Saksamaa lippudega.
Igatahes, lasime mõnusal Kihnu vibe‘il end kanda ja keerasime elurütmi mitme pügala võrra rahulikumaks. Sõitsime ratastega kaks tiiru saarele peale, sõime jäätist, ujusime nii lõuna kui põhjaotsas, otsisime värvilisi kive-luigesulgi-kaikaid, snorkeldasime, lugesime võrkkiiges raamatut, vahtisime kuidas tiirud kala püüavad ja toitsime saiaga sadama särgesid, sõime suitsukala, ostsime hülgekonservi (ootab veel manustamist), jõime (mina ja Merit) koduõlut ja väikest veini, kokkasime jahi kambüüsis, jutustasime naaberjahtide kirevate seltskondadega, vahtisime tuult ja laineid.
Kokku veetsime Kihnu sadamas kolm ööd – sest, üllatus-üllatus, just see päev, mil oli mõte Manilaiu poole purjetada, tuli 15 m/s tuulega tormipäev. Isegi kai küljes oli veidi hirmus olla, sest laevad laperdasid õõtsuva ujuvkai küljes nagu kirbud koera kasukas. Lugesin kokku – 8 otsa sidusin, et enam-vähem stabiilselt ja turvaliselt kinni olla. Tormipäev oli tegelikult aga mõnus – selline pealesunnitud mittemidagitegemise päev. Ja kui siis nädalavahetuse saabudes praamiga saarele sajad ja sajad turistid (mida me ise ka olime) saabuma hakkasid, tundsime, et on nüüd seda lärmi ja sebimist siia vaja 🙂
Tagasi Pärnusse saime mõnusa 8 m/s pakstaaktuulega ühel halsil. Vaid üks laevatee serva pandud mõrd ajas taas vihale. Vähegi tuulisema ilma, väikese laine ja säbruga ei ole võimalik neid tuule poolt kummuli puhutud väikeseid räbaldunud lippusid üldse eristada – et on see nüüd merepoolne kahene või lihtsalt lõhki kärisenud kaldapoolne. Lainega pole binoklist ka palju kasu.
Kokku siis 64 miili, 4 ööd laevas. Hooaja miilid 194.
Olen Instagrammis ja Facebookis juba pilte ja kogemusi omajagu jaganud, kuid selleks et logiraamat oleks täielik, panen oma miilid ka siia blogisse kirja.
3 nädala jooksul purjetasin kahemastilise brigantiini, STS Fryderyk Chopini, pardal meeskonnaliikmena Göteborgist Sunderlandi (vahepeatusega Aberdeenis). Koku 700 miili, mille käigus saime ka 24 h kestnud force 9 tormi Põhjamerel Norra ranniku lähistel, koos 6-7 meetriste lainetega ja üle 20 m/s tuulega. Laev oli aga suur ja kui väike merehaigus välja arvata, siis kogemus missugune. Siiski, Kollase Pardiga samasugustes tingimustes olla ei tahaks.
Pärast Põhjamere ületust sain vaid ühe päeva kodus veeta, kui läksin nädalaks mootorpaadiga Buster XXL AWC Väinamerele teadust tegema. Kogusime Brightoni ülikooli teadlastega mererohu, sette ja vee proove Saaremaa, Hiiumaa ja Vormis rannalähedastest vetest. Mina filtreerisin veest mikroplastikuid ja britid sukeldusid sette- ja mererogu proovide kogumiseks. Ilm oli kuum, kuid merel õnneks mitte nii hull kui mandril. Sain ka ise esimesed vabasukeldumise ristsed (“rekordiks” 2,6 meetrit).
Ja lõpetuseks, loomulikult suveõhtune purjetiir Pärnu lahel koduse “pardiga”. Väike ujumine Raeküla all ja värvilised pildid vaikses tuules spinnakeriga. Mõnus kosutus kuuma päeva lõpetuseks.
kollanepart 