Eestlasele meeldib looduses käia: on tavaline, et pered korjavad metsas mustikaid ja kukeseeni, isad käivad poegadega kalal ning usinamad matkal ja telkimaski. Meri on siiski veel paljudele hirmutav ja tundmatu meedium (tõsi, trend on vaikselt muutumas) – kuid merel huvitavalt ja harivalt aja veetmine seda meeldejäävam. Merele minekuks on vajalik paat ja seente asemel saab korjata näiteks planktonit.

Olgugi, et minu doktoritöö on kirjutatud mere teemal (toksiliste ainete mõju kaladele), ei ole plankton minu jaoks just liiga koduseks ja igapäevaseks uurimisteemaks. Planktoniks nimetatakse sisuliselt kõiki mereorganisme, kelle liikumist mõjutavad tuuled ja hoovused rohkem kui eluka endi siputamine.

Tavaliselt peetakse planktoni all silmas just kõikvõimelikke väikseid loomakesi – a’la vesikirbud (loomne plankton ehk zooplankton) või vetikad ja sinivetikad (vastavalt siis taimne ehk fütoplankton ja tsüanobakterid ehk bakterioplankton). Tegelikult kuuluvad planktoni hulka ka suured mereelukad nagu meduusid või krill.

Ma ei tea, kas mõni planktoniuurija kogub Eestis merest ka millimallika proove ja milliste riistadega, kuid meie kasutasime Pärnu lahe veest planktoniproovi võtmiseks ehtsat planktonivõrku, mille peenike silm laseb vee võrgust läbi, kuid hoiab igasugu vesikirbud, aerjalalised ja muud pisikesed olesed võrgus sees. Hiljem saab kogutud pudi juba mikroskoobi all vaadelda ja pipetiga põnevamad siputajad kinni püüda.

Plaan oligi tutvustada poistele (4-aastane Uku ja 7-aastane Kalle) seda, et merevees on rohkem loomasid kui vaid need ahvenad, vimmad, kohad ja räimed, mida kalurite võrkudes näha võib. Ja näidata piltlikult, miks ujudes tasub suu kinni hoida (nali!).

Planktoniprojekt oli edukas. Kuidas saab üks asi mitte edukas olla, kui 7- aastane poiss istub naelutatult pool tundi järjest, pipett käes, nina vastu majoneesipurki ning jahib ringi sebivaid ahaskoodikuid. Loomulikult ei saa ükski projekt olla mitteedukas, kui selle käigus pere koos looduses käib ja millega aktiivne tegevus kaasneb – eriti kehtib see mereliste tegevuste kohta, sest eks metsas seenelkäik ei pruugi isegi koolieelikute jaoks enam uudiskünnist ületada. Merel saab sikutada sooti ja heisata purjesid, vaatata kust tuul puhub ja kuidas lained tekivad, uurida miks jõe vesi on teist värvi kui mere oma ja miks linnud just ujuvate taimejäänuste juures toitu otsivad. Planktonit leiab ka merest, aga ka jõest ja järvest või lombistki – peab vaid oskama vaadata.

Nii et parafraseerides naksitralle: “Meie läheme poistega igatahes planktonijahile!”

Still0020

Pildil: Tiib-ahaskoodik (Eurytemora affinis), tavaline liik meie vetes, kohati väga arvukas ja loomulikult oluline komponent ka planktontoiduliste kalade toidus. Räime ja kilu puhul ülioluline kogu elu vältel.

Advertisements