Search

kollanepart

Kommodoori regati võit!

No ei ole võimalik…? On! Lugege lehest kui ei usu:

https://parnu.postimees.ee/4507660/kommodoori-regati-voitsid-windwalker-ja-gula-ankan

Purjetajate ütlus on, et “vaikne meri ei tee head meremeest”. Seepärast ei saa jätta ka kasutamata head võimalust tugeva tuulega regatti sõita. Tuul oli tõepoolest tugev (10 m/s, puhanguti 12 m/s), puud olid vastu maad, oksad murdusid ja hulk meeskondasid jätsid seepärast starti tulemata (me võitsime neid kõiki)!

Kuus vaprat jahti olid aga kohal (kaks neist isegi sõitsid allatuule otsa spinnakeridega), neist neli LYS I grupis ja kaks LYS II grupis (lisaks meile ka Polaris nimega Vigurpilt). Merel olid 1,5 meetrised lühikese intervalliga lained ja kalurite võrgud ääristasid laevateed mõlemal pool – nii et ekstreemi kui palju.

Esimene ekstreem saabus muidugi siis kui üritasime oma 6 hj päramootoriga ahter ees oma kaikohalt lahkuda. Väike valearvestus tekitas sadamas kiirelt väiksemat sorti kaose, mille käigus triivisime Rebecca ahtriotsa peale ja kust sadamakapten meid välja pukseerima pidi. Sellegipoolest oli meeskonna moraal kõrge ja pisukesest pusimisest hoolimata suundusime vapralt starti, mida kohtunikud (nähes meid sadamas hädas olemas?) 5 minutit edasi olid lükanud.

Start oli “suurtel” ja “väikestel” ühine ja nii sattusime eneselegi märkamatult sportlike je kiirete Freya ja WindWalkeriga stardiliinile puksima. Käis pauk ja mürts, kui WindWalker meie ahtrit rammis ja vastu Freyat lükkas. Karjumist ja segadust ja plaksuvaid purjeid ja kärisevaid pelisid jagus. Adrenaliin oli üleval ja pärast oli tükk aega tagantjärele nuputamist, et kes ja mida valesti tegi – tõsi, läksime suurte ja kiirete vahele stardiliinile puksima, aga reeglite osas vähemalt mingit suurt möödapanekut oma arvates ei olnud – 100% kindel ka ei olnud, sest tont neid kõiki ISAFi reegleid teab. Olukord meenutas Volvo Ocean Race’i ühe etapi stardis toimunut (seal muidugi külgi kokku ei pandud):

14rp23

Igatahes, segaste tunnetega võtsime suuna mere poole ja olime suht kindlad, et esiteks, saime DQ ja teiseks ootavad meid pärast regatti klubis teiste meeskondade mehed rusikad püsti ja jahi kriimustamise arved näpu vahel. Sellegipoolest võtsime kõik märgid korrektselt ära, saime tubli tugeva tuule kogemuse ja peksime 1,5 meetriste lainete abiga Gula Ankani põhjal vetikad maha.

Õnneks töötas laevas kõik kenasti ja ka WindWalkerilt paugu saanud päramootor läks sadamasse sisse sõitmiseks kenasti tööle. “Müts näpu vahel” viimase jahina klubisse naasnuna (kuna tegu oli Kommodoori regatiga, siis pakuti angerjasuppi ja puha) selgus tõsiasi, et Gula Ankani reederit seekord veel võlavanglasse ei pisteta ja kuna Vigurpilt lõhkus tugeva tuulega oma rooli ära, siis ainsana vapralt raja läbinud jahina kuulub Kollasele Pardile LYS II grupi võit. Novot siis! Esimene võit! Ja noh, võttes arvesse seda ilma ja kõike, siis pole üldse kahtlustki, et eks ta ikka võit oli kah.

IMG_2763
Võidukas Gula Ankani meeskond: Erik, Kaarel, Roland ja Randel.

 

Advertisements

Pleisid ja otsad

Kaua mõttes olnud plaanile sai youtuubi õppevideote abiga algus tehtud. Esimesed pleisid olemas ja plaane veel kui palju. Jagan uhkusega.

Esimesed 100 miili läbitud

Nagu ajakirja Paat toimetaja veerus Hanno Kask tabavalt mainis, siis kevad jäi sel aastal vahele. Aprilli lõpust alates valitsevad Eestis suveilmad ja nii pole ka imestada, kui suve alguseks (mäletan, et mõned aastad tagasi saime jaht Tea alles juuni alguses vette ja kuni jaanipäevani tuli tormikatega merel käia) Kollasel Pardil juba 100 miili kiilu all on.

Esimesed särgita purjetamisedki on tehtud ja kaks korda Kihnus käidus (üks tiir Argol koos perega ja teine hea kolleegi Katrega). Viimase Kihnu tiiruga sai Gula Ankan 8 m/s pakstaaktuules ka uue kiiruserekordi:

  • Esiteks, Kihnu-Pärnu ots vaid 3 ja poole tunniga (võrdluseks, eelmisel päeval Pärnust Kihnu sõitsime 7 tundi);
  • Teiseks, enne Pärnu muule saime pakstaagis ilma spinnakerita lainel surfates 8,3 sõlme kätte.

Kokku 4 korda pidime lainevahusel merel kalurite mõrdadesse sõitma: no tõesti ei näe neid kui laine sillerdab ja tuul on võrgulipu vastu vett kallutanud. Ja noh, need võrgud ja mõrrad on ikka kohe laevatee pervele kah sätitud, nii et ega palju ruumi ranna lähistel purjetamiseks polegi. Manöövrite reaktsioonikiirus igatahes paraneb 🙂

Pilte kah: merelt ja maalt.

33805505_2519080744784472_6633322288521412608_o
Argo parkis Pardi kalalaeva poordi.

 

Pudinatega lahe peal:

 

Mmm, Kihnu – ei saa Pärnu purjetajad ilma sinuta:

Kollane part on läikima löödud

Tõsi, grootvall jäi pärast masti tõstmist masti sisse kinni ja ma ei tea mis imega Argo selle sealt välja sai – aga lõppkokkuvõttes on “part” vees ja meri valla. Ilus.

Video: suvine Kihnuskäik

Talv on mõnus aeg meenutada (ja monteerida) suviseid seiklusi ja planeerida uusi. Eelmise suve üks mõnusamaid retki oli perega Kihnu külastamine:

5. november 2017

November on ilus aeg purjetamiseks. Või nii arvasid vähemalt jahtide Gula Ankan ja Lily meeskonnad, kui 5. novembril kursi Pärnu lahele võtsid. Meetrine laine ja puhanguti 10 m/s tuult oli isegi üllatavalt mahe taluda. Tegime tiiru ümber ankruala poi, tähistasime hooaja lõppu jäägertee, grillvõikude ja kalasnäkkidega – ning võtsime sadamasse jõudes purjed alla. PS – nii kai äärest lahkusime kui naasesime purjede jõul. 2017. aasta purjetamise saldoks jäi 210 miili.

Sügisesed kaadrid õhust

Fotod: ELAV KAADER.

 

Planktonijaht: uus perekondlik ajaviitmise viis

Eestlasele meeldib looduses käia: on tavaline, et pered korjavad metsas mustikaid ja kukeseeni, isad käivad poegadega kalal ning usinamad matkal ja telkimaski. Meri on siiski veel paljudele hirmutav ja tundmatu meedium (tõsi, trend on vaikselt muutumas) – kuid merel huvitavalt ja harivalt aja veetmine seda meeldejäävam. Merele minekuks on vajalik paat ja seente asemel saab korjata näiteks planktonit.

Olgugi, et minu doktoritöö on kirjutatud mere teemal (toksiliste ainete mõju kaladele), ei ole plankton minu jaoks just liiga koduseks ja igapäevaseks uurimisteemaks. Planktoniks nimetatakse sisuliselt kõiki mereorganisme, kelle liikumist mõjutavad tuuled ja hoovused rohkem kui eluka endi siputamine.

Tavaliselt peetakse planktoni all silmas just kõikvõimelikke väikseid loomakesi – a’la vesikirbud (loomne plankton ehk zooplankton) või vetikad ja sinivetikad (vastavalt siis taimne ehk fütoplankton ja tsüanobakterid ehk bakterioplankton). Tegelikult kuuluvad planktoni hulka ka suured mereelukad nagu meduusid või krill.

Ma ei tea, kas mõni planktoniuurija kogub Eestis merest ka millimallika proove ja milliste riistadega, kuid meie kasutasime Pärnu lahe veest planktoniproovi võtmiseks ehtsat planktonivõrku, mille peenike silm laseb vee võrgust läbi, kuid hoiab igasugu vesikirbud, aerjalalised ja muud pisikesed olesed võrgus sees. Hiljem saab kogutud pudi juba mikroskoobi all vaadelda ja pipetiga põnevamad siputajad kinni püüda.

Plaan oligi tutvustada poistele (4-aastane Uku ja 7-aastane Kalle) seda, et merevees on rohkem loomasid kui vaid need ahvenad, vimmad, kohad ja räimed, mida kalurite võrkudes näha võib. Ja näidata piltlikult, miks ujudes tasub suu kinni hoida (nali!).

Planktoniprojekt oli edukas. Kuidas saab üks asi mitte edukas olla, kui 7- aastane poiss istub naelutatult pool tundi järjest, pipett käes, nina vastu majoneesipurki ning jahib ringi sebivaid ahaskoodikuid. Loomulikult ei saa ükski projekt olla mitteedukas, kui selle käigus pere koos looduses käib ja millega aktiivne tegevus kaasneb – eriti kehtib see mereliste tegevuste kohta, sest eks metsas seenelkäik ei pruugi isegi koolieelikute jaoks enam uudiskünnist ületada. Merel saab sikutada sooti ja heisata purjesid, vaatata kust tuul puhub ja kuidas lained tekivad, uurida miks jõe vesi on teist värvi kui mere oma ja miks linnud just ujuvate taimejäänuste juures toitu otsivad. Planktonit leiab ka merest, aga ka jõest ja järvest või lombistki – peab vaid oskama vaadata.

Nii et parafraseerides naksitralle: “Meie läheme poistega igatahes planktonijahile!”

Still0020

Pildil: Tiib-ahaskoodik (Eurytemora affinis), tavaline liik meie vetes, kohati väga arvukas ja loomulikult oluline komponent ka planktontoiduliste kalade toidus. Räime ja kilu puhul ülioluline kogu elu vältel.

Peegel Pärnu lahel

Ma ei tea milline oli ilm ülejäänud Eestis – õhtul koju sõites oli märke, justkui oleks siin-seal sadanud. Pärnus oli täna igatahes suvi, nii et nägu pakitseb päikesest ja mitu tundi Kollase Pardiga lahe peal veetnuna oli mõnus tagasi kaldale päikese varju naaseda.

Plaan oli püüda kala, mida me ka tegime: usinasti kolm tundi, erinevates kohtades, kalurite võrkude vahel, laevateel ja ranna esisel – ahven ilmselt pelgas sooja läppunud ja 10 cm läbipaistvusega vett (pelgaks isegi) ja oli pugenud jõkke. Seal jões, nii muulilt kui paatidelt ja sadamakailtki, neid ahvenaid ka püüti. Meie kala ei saanud – aga see pole ka esimene kord.

Töristasime mootoriga, sõime võileibasid, tutvusime äsja Norrast naasenud uue Hunter 27 marki jahiga, võtsime päikest ja nautisime suure tõenäosusega suve viimast sedavõrd kuuma ilma. Millimallikaidki nägime. Ja omamoodi saavutuseks oli ka see, kui taas muulide vahele keerates poiss ütles, et ei taha veel sadamasse sõita.

Päeviku mõttes on ka hea kirja panna, et sellel hooajal on merd küntud kümnel korral kokku 170 miili jagu – kaugemateks külastusteks Kihnu ja Manilaid. Polegi nii vähe. Eelmisel hooajal (tõsi küll, tänu suurele jahi toomise odüsseiale, oli selleks numbriks 800).

Ja uued ägedad otsad meil ka:

Blog at WordPress.com.

Up ↑