Search

kollanepart

Kuidas Kihnus käies rokkida…

Olen vist juba maininud, et Kihnu on Pärnu purjetajale koht kuhu pea kinnisilmi purjetada osatakse. Uskumatu on meenutada, et kui millalgi 10 aastat tagasi 22-jalase Teaga esimest korda Kihnu sai mindud, siis tundus see tohutu suur ja keeruline ettevõtmine (vaata ka kunagist blogipostitust).

Igatahes, Kollane Part käis sel hooajal vist juba neljandat korda Kihnus ja pole ka imestada kui sadamakontoris selline dialoog aset leidis:

  • Mina jahti sisse kirjutades: “Jeerum, ma ei mäleta seda registreerimisnumbrit…”
  • Sadama korrapidaja: “VLR-060. Mõned numbrid hakkavad juba meelde jääma.”

Igatahes, minu pole Kihnust veel isu täis saanud ja nii tuuritasime sõpradega taaskord jalgratastega saare peal ringi, sõime Aru grillis praetud räimesid, tegime päikeseloojangu ajal sadamaromantikat ja kihutasime järgmisel päeval uhkes pakstaaktuules tagasi Pärnu suunas.

Samal ajal tulid jahid tagasi Ruhnult ja sõitsid võidu regatti ja oli see vast kihutamine: 17-sõlmeste kiirustega, spinnakeride ja brouchidega. Meie võtsime leebemalt ja tiksusime soome pensionäride kombel väiksemaks rullitud genuaga. Kuigi, isegi nii oli piisavalt äge – suuremad lained 2-meetrised ja maksimum kiiruseks lainelt alla surfates 9,8 sõlme – mis on Kollase Pardi uus kiirusrekord! Kihnust Pärnusse taas kolme ja poole tunniga.

Hooaja miilid: 244. Allpool video tagasiteelt (video ja osad fotod: Maarja ja Taavi Silber):

 

Advertisements

Perepuhkus purjede all 2018

Suviseks perepuhkuseks olid esialgsed plaanid suured. Plaan number üks puhul oli fookus Väinamerel: Virtsu- Kesselaid (ankrul)- Koguva- Triigi- Orjaku- Saarnaki (ankrul)- Virtsu. Läks aga nii nagu ikka: jahi üleveoks (Pärnu-Virtsu-Pärnu) kaaslaste leidmine oli tavapäraselt raske, samuti muutusid ilmateated perepurjetamist ja ankrus olemist mitte soosivateks. Teine alternatiiv oli fookusega Riia lahel ja Lätimaal: Pärnu- Manilaid- Sorgu- Kuiviži (Läti)- Kihnu- Pärnu. Pikka aega oligi selline plaan, aga see va kurinahk ilmateade tekitas olukorra, et pidime valima, kas olla Sorgul ankrus või purjetada soodsa tuulega Kuivižisse. Otsustasime asustamata piraadisaare kasuks…

Nii me siis 7. augustil Pärnust välja purjetasime. Mõttega, et pole ju väga vahet, kus me täpselt oleme, peaasi, et viis päeva merd ja purjetamist ja mõnusat perepuhkust saab.

SORGU

Ilmateated pole minu arust sellele suvel absoluutselt paika pidanud. Kui palju on olnud uudiseid, et “järgmisel nädalal läheb jahedaks”. Ka Tallinnas toimunud match-race EMil polnud eestlastel koduväljaku eelist, sest tuuled olid täiesti ettearvamatud. Nii ka meil – ilmateade lubas õhtul tuule vaibumist ja sellele järgnevat ülivaikset päeva, nii et mõte oli lausa kaks ööd Sorgu all ankrus olla ja poistega saart avastada. Nii me sinna Sorgu reidile jõudsime – ja kohe ka kivi otsa põrutasime!

DSCF3143
Uskumatu, aga täpselt nii kaugel (u 400 meetrit saarest) sõitsime kivi otsa. Istume ankrus ja mõtleme, kuidas saarele läheneda.

See on teada, et Sorgu ümbrus on kivine, aga olen ise seal jahiga varem käinud ja sõpradelt nõuandeid saanud lähenemise kohta. Sellegipoolest – ma ei lähenenud saarele otse idast täisnurga all, vaid lõikasin kirdest tulles veidi madaliku serva. Seal see kivi passiski – õnneks väikese kiiruse pealt kohatud.

DSCF3145
GPSsil on näha koht, kus kiviga sai kohtutud (träkkeri tagasipöördumise koht).

Viskasime ankru sisse ja järgmine tund möödus teiste Pärnu purjetajatega GPS koordinaate ja maamärkide infot vahetades. Selgus, et lähenemiseks tuleb veel rohkem lõuna poole hoida ja isegi kergelt kagust läheneda. Nii ka tegime ja lõpuks saime äärmiselt vaiksel käigul 100 meetri kaugusele (väidevalt saab päris õiget kohta teades isegi kuiva jalaga kaldale hüpata) – N 58°10,654′; E 024°12,585′. Ankur sisse, õhtune pasta carbonara, päikeseloojang, kormoranide hais, kergelt vaibuv tuul ja päikeseloojang olid selle õhtu märksõnadeks. Motivatsioon oli kiviga kohtumisest hoolimata kõrgel ja kindel plaan surfilaud hommikul vette lükata ja saart avastama minna.

Mina magasin sel öösel 1,5 tundi ja seda kahe 45 minutilise tsüklina. Lubatud tuulevaikuse asemel hakkas tuul muidugi tõusma ja kuna Sorgu ankruplats on kenasti avatud, siis kiiresti lõi üles ka terava 30-40 cm kõrguse laine, mis ankrut lohistama hakkas… loomulikult kivide poole. Nii ma istusingi kell 6 hommikul kokpitis, vaatasin vikerkaarega Sorgu majaka siluetti, magavat peret ja otsustasin, et taamal (täpsemalt 80 m kaugusel) paistva kivikare otsa küll ei tahaks sattuda.

DSCF3220
Järgmise korrani!

Ajasin Meriti üles ja heiskasime purjed ja võtsime kasvavas tuules (5-7 m/s) kursi Kihnu poole. Enne kihnu sadamat pagilises tuules Meritiga paute vihtudes meenutasime korduvalt seda ilmateadet, mis meile tolleks päevaks tuulevaikust lubas. Võime öelda, et puutusime (kiiluga) Sorgu ära, aga saarele taas ei lubatud. Minu Sorgu saldo ongi hetkel 3:1, mis tähendab siis, et kolmest katsetusest ühel on õnnestunud saarele pääseda.

KIHNU

Kihnu saldo on mul oluliselt parem. Kümmekond korda on seal kindlalt käidud, ehk rohkemgi – kes neid täpselt mäletab. Võib vist isegi öelda, et tegemist on minu lemmiksadamaga (kui mitte lemmiksaarega), mis sellest, et Pärnu purjetaja jaoks nö tavaline ja käidud koht. Nii tühja sadamat nagu seekord, pole aga ma varem kohanud. Oli hetk vahetult pärast meie saabumist, mil olime ainus alus külalissadamas. Sadamatöötaja sõnus pidavatki see augustikuise kesknädala kohta tavaline olema. Hiljem tuli jahte küll: Pärnu sadamast tuttavad Allegro ja Cristella, aga ka laevad Soome, Rootsi, Hollandi ja Saksamaa lippudega.

Igatahes, lasime mõnusal Kihnu vibe‘il end kanda ja keerasime elurütmi mitme pügala võrra rahulikumaks. Sõitsime ratastega kaks tiiru saarele peale, sõime jäätist, ujusime nii lõuna kui põhjaotsas, otsisime värvilisi kive-luigesulgi-kaikaid, snorkeldasime, lugesime võrkkiiges raamatut, vahtisime kuidas tiirud kala püüavad ja toitsime saiaga sadama särgesid, sõime suitsukala, ostsime hülgekonservi (ootab veel manustamist), jõime (mina ja Merit) koduõlut ja väikest veini, kokkasime jahi kambüüsis, jutustasime naaberjahtide kirevate seltskondadega, vahtisime tuult ja laineid.

Kokku veetsime Kihnu sadamas kolm ööd – sest, üllatus-üllatus, just see päev, mil oli mõte Manilaiu poole purjetada, tuli 15 m/s tuulega tormipäev. Isegi kai küljes oli veidi hirmus olla, sest laevad laperdasid õõtsuva ujuvkai küljes nagu kirbud koera kasukas. Lugesin kokku – 8 otsa sidusin, et enam-vähem stabiilselt ja turvaliselt kinni olla. Tormipäev oli tegelikult aga mõnus – selline pealesunnitud mittemidagitegemise päev. Ja kui siis nädalavahetuse saabudes praamiga saarele sajad ja sajad turistid (mida me ise ka olime) saabuma hakkasid, tundsime, et on nüüd seda lärmi ja sebimist siia vaja 🙂

Tagasi Pärnusse saime mõnusa 8 m/s pakstaaktuulega ühel halsil. Vaid üks laevatee serva pandud mõrd ajas taas vihale. Vähegi tuulisema ilma, väikese laine ja säbruga ei ole võimalik neid tuule poolt kummuli puhutud väikeseid räbaldunud lippusid üldse eristada – et on see nüüd merepoolne kahene või lihtsalt lõhki kärisenud kaldapoolne. Lainega pole binoklist ka palju kasu.

DSCF3320

Kokku siis 64 miili, 4 ööd laevas. Hooaja miilid 194.

3 nädalat merel

Olen Instagrammis ja Facebookis juba pilte ja kogemusi omajagu jaganud, kuid selleks et logiraamat oleks täielik, panen oma miilid ka siia blogisse kirja.

3 nädala jooksul purjetasin kahemastilise brigantiini, STS Fryderyk Chopini, pardal meeskonnaliikmena Göteborgist Sunderlandi (vahepeatusega Aberdeenis). Koku 700 miili, mille käigus saime ka 24 h kestnud force 9 tormi Põhjamerel Norra ranniku lähistel, koos 6-7 meetriste lainetega ja üle 20 m/s tuulega. Laev oli aga suur ja kui väike merehaigus välja arvata, siis kogemus missugune. Siiski, Kollase Pardiga samasugustes tingimustes olla ei tahaks.

Pärast Põhjamere ületust sain vaid ühe päeva kodus veeta, kui läksin nädalaks mootorpaadiga Buster XXL AWC Väinamerele teadust tegema. Kogusime Brightoni ülikooli teadlastega mererohu, sette ja vee proove Saaremaa, Hiiumaa ja Vormis rannalähedastest vetest. Mina filtreerisin veest mikroplastikuid ja britid sukeldusid sette- ja mererogu proovide kogumiseks. Ilm oli kuum, kuid merel õnneks mitte nii hull kui mandril. Sain ka ise esimesed vabasukeldumise ristsed (“rekordiks” 2,6 meetrit).

Ja lõpetuseks, loomulikult suveõhtune purjetiir Pärnu lahel koduse “pardiga”. Väike ujumine Raeküla all ja värvilised pildid vaikses tuules spinnakeriga. Mõnus kosutus kuuma päeva lõpetuseks.

Kollase Pardi hooaja saldo 125 miili.

Uued kõrvarõngad

Enne ja pärast. Vana ja uus. Kollase Pardi uued kõrvarõngad.

DSCF2686

Kommodoori regati võit!

No ei ole võimalik…? On! Lugege lehest kui ei usu:

https://parnu.postimees.ee/4507660/kommodoori-regati-voitsid-windwalker-ja-gula-ankan

Purjetajate ütlus on, et “vaikne meri ei tee head meremeest”. Seepärast ei saa jätta ka kasutamata head võimalust tugeva tuulega regatti sõita. Tuul oli tõepoolest tugev (10 m/s, puhanguti 12 m/s), puud olid vastu maad, oksad murdusid ja hulk meeskondasid jätsid seepärast starti tulemata (me võitsime neid kõiki)!

Kuus vaprat jahti olid aga kohal (kaks neist isegi sõitsid allatuule otsa spinnakeridega), neist neli LYS I grupis ja kaks LYS II grupis (lisaks meile ka Polaris nimega Vigurpilt). Merel olid 1,5 meetrised lühikese intervalliga lained ja kalurite võrgud ääristasid laevateed mõlemal pool – nii et ekstreemi kui palju.

Esimene ekstreem saabus muidugi siis kui üritasime oma 6 hj päramootoriga ahter ees oma kaikohalt lahkuda. Väike valearvestus tekitas sadamas kiirelt väiksemat sorti kaose, mille käigus triivisime Rebecca ahtriotsa peale ja kust sadamakapten meid välja pukseerima pidi. Sellegipoolest oli meeskonna moraal kõrge ja pisukesest pusimisest hoolimata suundusime vapralt starti, mida kohtunikud (nähes meid sadamas hädas olemas?) 5 minutit edasi olid lükanud.

Start oli “suurtel” ja “väikestel” ühine ja nii sattusime eneselegi märkamatult sportlike je kiirete Freya ja WindWalkeriga stardiliinile puksima. Käis pauk ja mürts, kui WindWalker meie ahtrit rammis ja vastu Freyat lükkas. Karjumist ja segadust ja plaksuvaid purjeid ja kärisevaid pelisid jagus. Adrenaliin oli üleval ja pärast oli tükk aega tagantjärele nuputamist, et kes ja mida valesti tegi – tõsi, läksime suurte ja kiirete vahele stardiliinile puksima, aga reeglite osas vähemalt mingit suurt möödapanekut oma arvates ei olnud – 100% kindel ka ei olnud, sest tont neid kõiki ISAFi reegleid teab. Olukord meenutas Volvo Ocean Race’i ühe etapi stardis toimunut (seal muidugi külgi kokku ei pandud):

14rp23

Igatahes, segaste tunnetega võtsime suuna mere poole ja olime suht kindlad, et esiteks, saime DQ ja teiseks ootavad meid pärast regatti klubis teiste meeskondade mehed rusikad püsti ja jahi kriimustamise arved näpu vahel. Sellegipoolest võtsime kõik märgid korrektselt ära, saime tubli tugeva tuule kogemuse ja peksime 1,5 meetriste lainete abiga Gula Ankani põhjal vetikad maha.

Õnneks töötas laevas kõik kenasti ja ka WindWalkerilt paugu saanud päramootor läks sadamasse sisse sõitmiseks kenasti tööle. “Müts näpu vahel” viimase jahina klubisse naasnuna (kuna tegu oli Kommodoori regatiga, siis pakuti angerjasuppi ja puha) selgus tõsiasi, et Gula Ankani reederit seekord veel võlavanglasse ei pisteta ja kuna Vigurpilt lõhkus tugeva tuulega oma rooli ära, siis ainsana vapralt raja läbinud jahina kuulub Kollasele Pardile LYS II grupi võit. Novot siis! Esimene võit! Ja noh, võttes arvesse seda ilma ja kõike, siis pole üldse kahtlustki, et eks ta ikka võit oli kah.

IMG_2763
Võidukas Gula Ankani meeskond: Erik, Kaarel, Roland ja Randel.

 

Pleisid ja otsad

Kaua mõttes olnud plaanile sai youtuubi õppevideote abiga algus tehtud. Esimesed pleisid olemas ja plaane veel kui palju. Jagan uhkusega.

Esimesed 100 miili läbitud

Nagu ajakirja Paat toimetaja veerus Hanno Kask tabavalt mainis, siis kevad jäi sel aastal vahele. Aprilli lõpust alates valitsevad Eestis suveilmad ja nii pole ka imestada, kui suve alguseks (mäletan, et mõned aastad tagasi saime jaht Tea alles juuni alguses vette ja kuni jaanipäevani tuli tormikatega merel käia) Kollasel Pardil juba 100 miili kiilu all on.

Esimesed särgita purjetamisedki on tehtud ja kaks korda Kihnus käidus (üks tiir Argol koos perega ja teine hea kolleegi Katrega). Viimase Kihnu tiiruga sai Gula Ankan 8 m/s pakstaaktuules ka uue kiiruserekordi:

  • Esiteks, Kihnu-Pärnu ots vaid 3 ja poole tunniga (võrdluseks, eelmisel päeval Pärnust Kihnu sõitsime 7 tundi);
  • Teiseks, enne Pärnu muule saime pakstaagis ilma spinnakerita lainel surfates 8,3 sõlme kätte.

Kokku 4 korda pidime lainevahusel merel kalurite mõrdadesse sõitma: no tõesti ei näe neid kui laine sillerdab ja tuul on võrgulipu vastu vett kallutanud. Ja noh, need võrgud ja mõrrad on ikka kohe laevatee pervele kah sätitud, nii et ega palju ruumi ranna lähistel purjetamiseks polegi. Manöövrite reaktsioonikiirus igatahes paraneb 🙂

Pilte kah: merelt ja maalt.

33805505_2519080744784472_6633322288521412608_o
Argo parkis Pardi kalalaeva poordi.

 

Pudinatega lahe peal:

 

Mmm, Kihnu – ei saa Pärnu purjetajad ilma sinuta:

Kollane part on läikima löödud

Tõsi, grootvall jäi pärast masti tõstmist masti sisse kinni ja ma ei tea mis imega Argo selle sealt välja sai – aga lõppkokkuvõttes on “part” vees ja meri valla. Ilus.

Video: suvine Kihnuskäik

Talv on mõnus aeg meenutada (ja monteerida) suviseid seiklusi ja planeerida uusi. Eelmise suve üks mõnusamaid retki oli perega Kihnu külastamine:

Blog at WordPress.com.

Up ↑