Search

kollanepart

Planktonijaht: uus perekondlik ajaviitmise viis

Eestlasele meeldib looduses käia: on tavaline, et pered korjavad metsas mustikaid ja kukeseeni, isad käivad poegadega kalal ning usinamad matkal ja telkimaski. Meri on siiski veel paljudele hirmutav ja tundmatu meedium (tõsi, trend on vaikselt muutumas) – kuid merel huvitavalt ja harivalt aja veetmine seda meeldejäävam. Merele minekuks on vajalik paat ja seente asemel saab korjata näiteks planktonit.

Olgugi, et minu doktoritöö on kirjutatud mere teemal (toksiliste ainete mõju kaladele), ei ole plankton minu jaoks just liiga koduseks ja igapäevaseks uurimisteemaks. Planktoniks nimetatakse sisuliselt kõiki mereorganisme, kelle liikumist mõjutavad tuuled ja hoovused rohkem kui eluka endi siputamine.

Tavaliselt peetakse planktoni all silmas just kõikvõimelikke väikseid loomakesi – a’la vesikirbud (loomne plankton ehk zooplankton) või vetikad ja sinivetikad (vastavalt siis taimne ehk fütoplankton ja tsüanobakterid ehk bakterioplankton). Tegelikult kuuluvad planktoni hulka ka suured mereelukad nagu meduusid või krill.

Ma ei tea, kas mõni planktoniuurija kogub Eestis merest ka millimallika proove ja milliste riistadega, kuid meie kasutasime Pärnu lahe veest planktoniproovi võtmiseks ehtsat planktonivõrku, mille peenike silm laseb vee võrgust läbi, kuid hoiab igasugu vesikirbud, aerjalalised ja muud pisikesed olesed võrgus sees. Hiljem saab kogutud pudi juba mikroskoobi all vaadelda ja pipetiga põnevamad siputajad kinni püüda.

Plaan oligi tutvustada poistele (4-aastane Uku ja 7-aastane Kalle) seda, et merevees on rohkem loomasid kui vaid need ahvenad, vimmad, kohad ja räimed, mida kalurite võrkudes näha võib. Ja näidata piltlikult, miks ujudes tasub suu kinni hoida (nali!).

Planktoniprojekt oli edukas. Kuidas saab üks asi mitte edukas olla, kui 7- aastane poiss istub naelutatult pool tundi järjest, pipett käes, nina vastu majoneesipurki ning jahib ringi sebivaid ahaskoodikuid. Loomulikult ei saa ükski projekt olla mitteedukas, kui selle käigus pere koos looduses käib ja millega aktiivne tegevus kaasneb – eriti kehtib see mereliste tegevuste kohta, sest eks metsas seenelkäik ei pruugi isegi koolieelikute jaoks enam uudiskünnist ületada. Merel saab sikutada sooti ja heisata purjesid, vaatata kust tuul puhub ja kuidas lained tekivad, uurida miks jõe vesi on teist värvi kui mere oma ja miks linnud just ujuvate taimejäänuste juures toitu otsivad. Planktonit leiab ka merest, aga ka jõest ja järvest või lombistki – peab vaid oskama vaadata.

Nii et parafraseerides naksitralle: “Meie läheme poistega igatahes planktonijahile!”

Still0020

Pildil: Tiib-ahaskoodik (Eurytemora affinis), tavaline liik meie vetes, kohati väga arvukas ja loomulikult oluline komponent ka planktontoiduliste kalade toidus. Räime ja kilu puhul ülioluline kogu elu vältel.

Advertisements

Peegel Pärnu lahel

Ma ei tea milline oli ilm ülejäänud Eestis – õhtul koju sõites oli märke, justkui oleks siin-seal sadanud. Pärnus oli täna igatahes suvi, nii et nägu pakitseb päikesest ja mitu tundi Kollase Pardiga lahe peal veetnuna oli mõnus tagasi kaldale päikese varju naaseda.

Plaan oli püüda kala, mida me ka tegime: usinasti kolm tundi, erinevates kohtades, kalurite võrkude vahel, laevateel ja ranna esisel – ahven ilmselt pelgas sooja läppunud ja 10 cm läbipaistvusega vett (pelgaks isegi) ja oli pugenud jõkke. Seal jões, nii muulilt kui paatidelt ja sadamakailtki, neid ahvenaid ka püüti. Meie kala ei saanud – aga see pole ka esimene kord.

Töristasime mootoriga, sõime võileibasid, tutvusime äsja Norrast naasenud uue Hunter 27 marki jahiga, võtsime päikest ja nautisime suure tõenäosusega suve viimast sedavõrd kuuma ilma. Millimallikaidki nägime. Ja omamoodi saavutuseks oli ka see, kui taas muulide vahele keerates poiss ütles, et ei taha veel sadamasse sõita.

Päeviku mõttes on ka hea kirja panna, et sellel hooajal on merd küntud kümnel korral kokku 170 miili jagu – kaugemateks külastusteks Kihnu ja Manilaid. Polegi nii vähe. Eelmisel hooajal (tõsi küll, tänu suurele jahi toomise odüsseiale, oli selleks numbriks 800).

Ja uued ägedad otsad meil ka:

2 punkti nigu niuhti

Ei ole sellist uskumatut õnne meiega veel juhtunud, et Kolmapäevaregatilt lausa 2 punkti koju toome. Aga noh, esimest korda sel aastal oli ka meie meeskond neljaliikmeline (mina, Kaarel, Erik ja Roland), esimest korda ei jäänud mutta kinni ega tõmmanud genuat pirsist välja – see-eest aga õnnestus spinnaker ümber vöörstaagi lapata… nii et midagi ikka peab juhtuma, muidu ei saa 🙂

Kokkuvõtlikult: start ja spinnaker ja tihedalt tuulde pressimine väga hästi välja ei tulnud; pikal pakstaagil ja krüssuotsal hoidsime täitsa tempot. Nii et kui vaja siis jaht liigub küll. Kuna Nele katkestas, siis sealt ka see kaks punkti – sest ega meie purjetamisoskused vahepeal kuidagi paremaks läinud ei ole. Vähemalt oleme oma esitlustes stabiilsed.

Ja leiame aega pilti teha kui ilm ilus on (fotod: Kaarel ja Erik):

 

9.- 10. septembril käis Kaarel kolleegidega selleaastasel purjematkal

Ehkki ilm oli 9. septembri hommikul vähe liiga tuuline, nii Windguru portaal seda kolme tärni vääriliselt hindas ja  svertpaatide Sügisregati võistluspäeva alguski kolme tunni võrra ilma paranemise ootuses edasi lükati, tuli meil minna – kokkulepitud oli ja rahvas kaugelt kohale tulnud. Nii podistasime kella 12 paiku mootoriga muulivahelt välja ja hakkasime ~1/2 – 2/3 genuga vaikselt Manilaiu poole loovima.

Sõit läks kenasti kui välja arvata see, et seesama genu, mis juba varem natuke katki oli, veelgi pikemalt lõhki kärises, ning see, et üks meeskonnaliige (ilmselt oli viga kaasavõetud pruukostis) kalade toidulauda rikastas ja võibolla ka üks natuke eelviimasele hetkele jäänud paut Kerese madala kivide vahel (põhjapuudet siiski polnud) ning juba veidi pärast kuute olid meil otsad Täkulaiu sadama pollarite küljes kinni.

Õhtu ja öö veetsime Riida talus, nautisime kohalikku ahjulammast ja muud head- paremat, soojendasime saunas oma tuulevõetud konte ning heitsime lõpuks puhkama Piparmündisviiti.

Hommikul tegime väikese retke Manilaiu tulepaagi juurde ja umbes lõuna paiku saime jälle vee peale. Mootor aitas meid vastutuult ümber Papina nina ning kui vööri kodu poole pöörasime, rullisime jälle purje lahti ja lasime end kanda. Tasapisi andis tuul järgi, nii et julgesime ka suurpurje appi võtta kuniks umbes suurte laevade ankruplatsi juures vaikis koos paduvihma algusega sootuks ja sealt alates sõitsime reisi lõpuni jälle nafta jõul.

Tänu Randelile laeva ja Vanale, tead isegi mille eest!

Sõidu logi kah:

Track

Pudinatega Kihnus

Kollane Part sai eelmisel aastal toodud plaaniga Eesti väikesaari avastada ja just perepurjetamist nautida. Ja kus mujal ikka Pärnu purjetaja esimesena jala maha paneb kui mitte Kihnus. Meie meeskonna neljast liikmest kolmel oli see esmakordne Kihnu külastamine (ja kindlasti mitte viimane – hoolimata 10 m/s tuulest, millega me Kihnu väinas vastutuult krüssasime).

DSCF1003

Kündsime merd 40 miili jagu: minnes oli 10 m/s tuul ja meetrised lained – pisike pere magas kokpitis mõnusa lokse saatel (ja said aeg-ajalt üle parda tulnud väikese pritsmedušši osaliseks) – mina natuke ikka pabistasin, aga eks see käib kapteniks olemisega kaasas. Üldiselt saime Meritiga mõnusalt Manija ja Sorgu vahel paudid lapatud ja Tammepakust alates tõmbasime ühel halsil otse Kihnu sadamasse – juba mõnusa vaikse pakstaagi ja 4 sõlmega päikeseloojangus sahistades.

Kihnus sildusime Riini ja ühe Hiiumaa päritolu katamaraani vahele – viimase pardal olid ka lapsed ja nii see kilkav seltskond Kihnu sadama mänguväljakule kadus. Õhtusöögiks kambüüsis kokatud burksid ja hommikusöögiks pannkoogid, 20 euro eest kohaliku giidiga tiir ümber saare, suitsutatud tuulehaug, Kihnu muuseumi triibulistes seelikutes lauljad-tantsijad ja ilus suveilm tegid sellest ühe väga mõnusa saarekülastuse. Vaid kaikoht sai kehvasti valitud – põhja keeranud tuul tõi sadamasse vastiku 30-40 cm lainelokse, mis tagus ja peksis ahtrisse öö otsa. Ülejäänud pere magas kenasti, vaid kapten käis iga paari tunni tagant kaiotsasid kontrollimas.

Kaks ööd märkamatult saarel veedetud, võtsime kursi tagasi Pärnusse (hommikul mässasime veel ahtriotsast üle sõitnud soome jahiga – oli tõsine äratus soomekeelse kisa saatel ja tükk tegemist, et 5-tonnist laeva ahtris rippuvast mootorist eemale hoida). Alguses otse tagant puhuv tuul vaibus Sorgu all ära ja sealt põristasime juba viimased 4-5 tundi tuulevaikses leitsakus Pärnusse.

Täna andsime lahingu!

Mõnusa tuulega, päikesega ja vahutavate laineharjadega kolmapäevaregatt oli. Endal polnud palju aega ringi vaadata, aga Argo vähemalt väitis, et stardi me võitsime. Seejärel kuni poole distantsini olime täitsa fliidi keskosas arvestataval possal (edit. segamini purjetajate ja ratturite släng), kuni genua otsustas pirsist lahkuda ja konkurendid seda nähes kohe jalad kõhu alt välja võtsid ja mööda kihutasid. Tulemuseks juba tuttavaks saanud tubli üks punkt.

Navigatsioonihooaeg on avatud

Esimesed sõidud uue näoga Kollase Pardiga on tehtud. On tehtud esimene start Kolmapäevaregatil ja merele on saanud ka pere väiksemad tegelased. Pikemad sõidud on veel ees. Uus Tohatsu 6 hj pika jalaga päramootor teenib hästi ja laev murrab laineid mis mühiseb.

Kolmapäevaregatt:

 

Pudinatega Pärnu lahe peal:

Navigare necesse est!

 

Uus nägu

Pärnu Jahtklubi soojemate (ja mitte nii soojade) kevadilmadega sai Kollane Part uuendatud välimuse. Askeldajaid oli teisigi.

GO Reisiajakiri

go-ajakiri

Foto: Aivo Pidim

GO Reisiajakirjas ilmus vahva artikkel sellest kuidas Eesti mehed Kollase Pardi ära tõid. Kuna paberil trükkimiseks oli algne lugu liiga pikk, siis avaldan siin ka loo täisversiooni:

Kollase pardi toomine – ehk kord elus peab ju meremees Taani väinadest läbi purjetama

Randel Kreitsberg

I osa

„Sa ei kujuta ette kui palju poistel asju kaasas on. Nendega te küll laeva ei mahu,“ muigas Anders autoistmelt tõustes ja pagasiruumi avades. Õige pea sain ka ise tervitada autost välja ronivaid, pikast palavast reisist õhetavate nägudega meeskonnakaaslasi, kes olid keset ilusat maikuud võtnud ette pika reisi, et aidata mu vastostetud jaht tagasi Eestisse purjetada.

Bohus-Malmön on Aegna suurune saareke Göteborgist sadakond kilomeetrit põhja poole. Pea-aegu Norra piiri ääres asuv maaliline suvituslinnake peidab endas sadakond rohkemal ja vähemal määral paikset rootslast, pundi norrakaid, kes soodsaid paatide hoiustamistingimusi ära kasutades seal oma 60-jalaseid luksuskaatreid talvitavad ja ka käputäie ehitusel töötavaid eestlasi, kellega mul kohtuda ei õnnestunud. Rootsipunaste sadamamajakeste rivi on palistatud vähipüügimõrdadega – äsja pensionile jäänud ja mulle oma jahi maha müünud Anders püüab just sellistega oma uuel mootorpaadil homaare ehk merivähke – eelmisel aastal saanud ta neid naabrimehega kahasse 12 tükki.

Tõstame autost Timo, Janari ja Kristjani varustuse ujuvkaile ja reisikohvrite hunnik saab tõepoolest märkimisväärne. Aga ega laevgi pole pisikene. Senimaani olen viimased 8 aastat purjetanud 21-jalase jahiga, mille kajutis saab vaid napilt istuda, rääkimata söögivalmistamisest ja muudest mugavustest – nüüd on eelnevaga võrreldes tegu lausa avamerepurjekaga: Gula Ankan (rootsi keeles „kollane part“) on 30-jalane, vesitualeti, kööginurga, külmkapi, kaardilaua ja muude uskumatute luksustega 43 aastane jaht, millega ootab ees merereis uude kodusadamasse, Pärnusse. Kollane on ta kah, nagu nimigi ütleb, ja segaduse vältimiseks on aus tunnistada, et ega see laev enam esimeses nooruses ei ole ning planeeritav merereis on võrdväärne teisest Euroopa otsast ühe 60ndatest aastatest pärineva lagunenud kuid restaureeritava Porsche toomisega – tegemist on hea laeva toorikuga, mis on taastamiseks vaja kõigepealt kuidagi koju saada. Tõsi, laeva merereisiks korda sättides sattus ikka ja jälle kai äärde kohalikke mehi, kes meid paljuteadva näoga varjamatult uudistasid ja nii tekkis meil kiiresti legend sellest, kuidas kogu saar teab meid kui „neid hullusid eestlasi, kes Andersi vana risu paadi ära ostsid ja sellega nüüd Eestisse purjetada tahavad“.

Sestap oli mõistlik ka lahkumiseelsel õhtul veidi rahulikumalt võtta ja kohalikku sadamaelu kaeda – ettevalmistused olid mul viimase 3 päeva jooksul tehtud ning ees ootas vaid soolane meri. Kohalike vaeste rootslaste (Andersi sõnad) võrgukuuride ja paadikaide rivi lõpeb külalissadamaga, mille hiiglaslike kolmekordsete mootorjahtide tagant kohalik restoran ja kalapood pea-aegu et ei paistagi. See-eest on meeleolu just see õige: sumisev rahvast täis sadamakõrts, pered jahtide ahtris õhtut veetmas, lapsed akvatooriumis kaugjuhitavate mängulaevadega rallimas ja laeva masti ja poomi otsas turnimas, sadamakapten rutiinselt aluste otsasid kontrollimas ning asjatundlikult õhtust ilma uudistamas. Ilmateade lubab tuulevaikust, kuid tol hetkel me selle pärast ei muretse – ilm on selline nagu ta on ja hakkama tuleb merel saada igas olukorras. Sellegipoolest on kapteni hinges väike ärevus sees, mida külm Eriksberg vaid osaliselt suudab leevendada.

 

Bohus-Malmönist Öckerö saarele – tursapüük ja purjetav Jeesus

Tegelikult sündis esimene äpardus juba selsamal esimesel õhtul, mil kogu meeskonnaga laeva veepaaki tankima läksime ning väikese viivitusega avastasime, et katkise veepaagi tõttu voolas ligi 100 liitrit õnneks puhast ja magedat vett laeva pilssi. Või kui päris aus olla, siis neid äpardusi oli teisigi: näiteks päev varem, kui just masti püsti tõstnuna avastasime Andersiga, et spinnakeri vall (see köis, mis suurt värvilist paunakujulist purje üles tõmbab) on masti sees kinni ja lahti meil seda saada ei õnnestu. Ja kui nüüd meenutada eelmise aasta oktoobrikuist lennureisi Göteborgi kui läksin esimest korda ostetavat jahti vaatama, siis oleksin pea-aegu lennukist maha jäänud… nii et põhjuseid ettevaatlikkuseks oli.

Sellegipoolest asusime pigem unistena 8. mai hilisel pühapäeva hommikul veel tukkuvast sadamast mootoriga popsutades avamere poole teele. Ei olnud meid saatmas ega meile lehvitamas kedagi, ees ootas sadu miile soolast vett ning unisus hakkas tasapisi asenduma elevusega. Tõsi, meeskond oli meil kirju ja purjetamiskogemused varieerusid nullilähedasest kogemusest Helsingi, Ventspilsi ja Ruhnu merereisideni. Sedavõrd pika merematka kogemust, mis meid praegu ees ootas, polnud kellelgi. Seda enam oli vaja kinni pidada vanadest meretraditsioonidest, Vanale ohverdamistest ja merekeeldudest. Vana sai suu seks kibeda Gammel Danskiga (Taani väinadesse igati sobilik) ja tuulest ja ilmast ja kojujõudmise ajast püüdsime samuti mitte rääkida (selle vastu sai eksitud korduvalt). Argumente, miks maad mööda kulgeva ja oluliselt ohutuma Göta kanali asemel läbi Taani väinade otsustasime purjetada oli mitmeid, kuid asjalikum neist kõlas nii: kui me nüüd ei purjeta, siis rohkem selleks võimalust ei teki – ja see oli ümberlükkamatult tõene. Kõik Läänemerest väljapoole suunduvad laevad läbivad tänapäeval Kieli kanalit ja Taani väinades seilanud meremeestele võib varsti kõrvarõngaid jagama hakata nagu kaphoorneritelegi.

Põhjamere idaosast läänetuultega vaikselt väinadesse loksuv laine õõtsus nii tasaselt, et veepind oli täiesti tüüne. Lootsime graniitsaarte vahelt avavette jõudnuna kasutada purjesid, kuid tundus, et tuleb mootoriga sõitmise päev, kui Eestile lähemale soovime jõuda. Päike kõrvetas ning temperatuur oli üle 25 kraadi, õnneks pakkus sõidutuul veidi leevendust. Bohus-Malmönist esimesse sihtkohta, Göteborgi saarestiku ühele suurimale saarele, Öckeröle, oli veidi üle 40 miili – see on Eesti mastaapides tavaline päevane purjetamisteekond. Vähemalt esimese päeva plaanisime vaid valges merel veeta, et jõuaks laevaga tutvuda ning mereeluga harjuda. Edaspidi saab ilmselt sadamas ööbimise luksust vähem tunda ning ööd saavad veedetud kordamööda roolivahis veetes.

Janar, õllepruulija ja kalamees, oli esimestest veepealsetest hetkedest saadik näljase näoga ringi otsinud ning viisakalt pakkunud, et kus iganes me kiirest sõidust pausi tahame teha, tema on valmis sellel ajal kala püüdma. Pea poolel teel sattusime mööduma saaretipust, mille veed olid kahtlemata kalarikkad, või siis arvasid kalarikkad olevat nende kümne paadi omanikud, kes seal kala püüdsid. Andsime Janarile 15 minutit ja nii uskumatu kui see ka ei olnud – esimene Taani väinadest püütud kala, poolekilone tursk, oli laevas. Aumehena võttis Janar ka kala puhastamise, fileerimise ja praadimise enda peale ning saiaviilul just veest välja tõmmatud värskelt praetud tursafileed matsutades sai kiirelt kahetsetud, et Janarile vaid 15 minutit loovutasime.

Sellegipoolest, rohkem me see päev kalapüügiks ei peatunud – siht oli silme ees ja mida madalamale päike vajus, seda ahvatlevamad tundusid olevat erinevad sadamamõnud, lihtsast duššist külma rummikokteilini. Öckerö saar asub paljude teiste omataoliste vahel ning tegemist on tihedalt asustatud saartega kohe Göteborgi lahe suudmes. Avamerelt (endiselt mootoriga töristades) saarte vahele keerates oleks kui maalt linna jõudnud – aktiivne kahesuunaline paadiliiklus, veesõidukeid reguleerivad liiklusmärgid, majad, tanklad ja poed kahel pool veeteed. Õhinaga sildusime Öckerö sadama külaliskai ääres ning analoogselt purjetajatele kai serval autosuvilatega õhtut veetvad rootslased võtsid meid vastu soojade tervitustega. Vaid hetk hiljem sildus naaberkai äärde eriti võimas kahemastiline purjejaht suurte kirjadega „Sailing for Jesus“, millelt kostuvad kilked ja muusika vaibus alles millalgi pärast seda kui Kollase Pardi meeskond juba koidesse oli keeranud.

 

Öckerö-Mölle: katkine mootor ja öised traalmeistrid  

Merereis on tore asi, kuid kui on soov ka kuhugi kohale jõuda ning puhkusepäevad on ette antud, siis ei saa üle ega ümber öisest purjetamisest. Justnimelt purjetamisest, sest värske hommikuse briisiga Göteborgi saarestiku vahelt lahkudes tõmbasime üles laeva purjed ning mõnusas külgtuules 6 sõlmega liikudes asusime Taani väinade kõige laiemat osa, Kattegati, ületama, plaaniga öö merel veeta. Veidi enam kui 100 miiline teekond saaks nii läbitud pooleteise päevaga ning võimaldaks meil edaspidi rahulikumat sadamaelu nautida. Meri aga kella vaatamist ja tundide arvutamist ei armasta ja mida päev edasi seda vaiksemaks jäi tuul ja meie purjetamise kiirus, kahanedes alguses nelja ja lõpuks lausa kahe sõlmeni. Huvitav oli vaadata Göteborgi laevateed mööda sisse-välja liikuvaid kaubalaevasid ning reidil ankru peal seisvaid tankereid ja vaikses tuules oli mõnus toimetada ka laevakoka ülesanded vabatahtlikult endale võtnud Janaril. Ajagraafikust hakkasime aga maha jääma ning pimeduse hakul käivitasime taas mootori. Olime jõudmas Kattegati laiema lõiguni ning Rootsi kallas oli veel vaevu märgavava triibuna silmapiiril.

Nii nagu laev nii on ka 8 hobujõuline diiselmootor vähemalt 30 aastat vana ja olgugi, et seni perfektselt töötanud, hakkas ilmselt sellist laadi mereületuse peale mõeldes ikkagi oma võimekuses kõhklema ja lõpetas töö. Ei hakanud hämaruses teda rohkem torkima, vaid tõmbasime pea olematus tuules purjed üles ja nii kobisime Kristjaniga vaevu liikuvas laevas alla magama, samas kui Timo ja Janar võtsid endale esimese öise 4-tunnise vahi.

Laevas magamisega on omamoodi lood. Romantikat ihkava turistina sadamas kai ääres seisvasse laeva magama minnes on raske näha romantikat pidevalt kolisevas laevataglases, nagisevates ja õõtsuvates laevakeredes ja kopitanud niisketes madratsites. Otse merelt sadamasse naasnuna ei ole paremat kohta magamiseks kui turvaline kaitstud veega sadam – iga heli uinutab sind kui ema laul ning sellel hetkel on raske leida paremat kohta maa (vee) peal. Keset pilkast pimedust ja avamerd alla kajutisse magama kobides on uinumine täiesti omaette tase: isegi riideid ei tihka esimese hooga seljast võtta, sest vaid 1 cm plastikut eraldab sind sajast meetrist vetesügavusest; kokpitist ja tekilt kostuvad hääled tunduvad harjumatult ärevakstegevad ning pilsis loksuvat vett oleks justkui järjest enam ja enam… Lisan veidi ennatlikult siia lõppu ka kirjelduse tormis magamise kohta: lisaks riietele ei julge seljast võtta ka kummikuid ja päästevesti, laev mürtsub iga lainega justkui tahaks pooleks minna, pilss lendab mööda seinu ja lagesid nii et võimatu on hinnata kui palju teda tegelikult on – samas magad esimesel hetkel niipea kui keha horisontaali jõuab, sest unenäod on lihtsalt niivõrd palju kordi ilusamad kui need mõtted mis ärkvel olles pähe tulevad.

Igal juhul läksid ka tegelikkuses tekilt kostuvad hääled üha ärevamaks… Timo ja Janar kuulasid pingsalt VHF raadiost kostuvat rootsikeelset seletamist ning liiklus paistis öisel merel olevat tihe. Olime ilmselt sattunud kohalike traallaevade jaoks „kuuma piirkonda“ ning olime kas kellelgi teel ees või siis kahtlustati, et tegemist on röövpüüdjatega – igatahes „jälitas“ meie teosammul liikuvat jahti pikemat aega üks väike traaler, hoides meile ebamugavalt ligidale ning valgustades meid aeg-ajalt pimestavalt võimsa prožektoriga. VHFi rahvusvahelisel suhtluskanalil (kanal 16) keegi meiega kontakti ei otsinud ja nii püüdsime teha oma parima, et vaikses tuules häiritud kalurite teelt eest saada. Lõpuks kadusid traalerid ja päikese tõustes ning Kristjaniga vahti üle võttes tõdesime, et ega me väga palju magada ei saanud.

Päev möödus Kattegatil vahelduva meelsusega. Kohati justkui tuli tuul ning laev purjetas uhkelt, sealsamas ta vaibus ning aega sai veeta kokkamise, lugude jutustamise ja laeva kraamimisega. Tuulevaikuse eriliseks tunnuseks oli olukord, kus testisime pardal olnud lausroostes pulberkustutit, kuid õhku heljuma jäänud pulber ei hajunud laeva ümbert ära ja nii olime paksus valges pilves ilma et midagi hingatagi oleks. Samas saime tehtud selle suve ja Taani väinade esimese ujumise, 10 kraadise temperatuuri ning ligi 100 meetrise sügavusega oli see üheks tõeliselt karastavaks supluseks. Igavusest hakkasime putitama ka laevamootorit, olgugi, et keegi meist hästi mootoreid ei tundnud. Tekkis arusaam justkui oleks üks mootori rihmadest liiga lõtv. Pardalt leitud käepäraste vahenditega said Janar ja Kristjan roostes mutrid lahti ja rihma pingutatud. Tol hetkel tundus täiesti uskumatuma kui selgus, et tõepoolest väljaveninud rihmas põhjus oligi ning taas popsuva diiselmootori hääle taustal jõudsime loojuvas päikeses viimase valgusega Mölle sadamasse. Suur Kattegat jäi selja taha.

 

Mölle- Malmö: Hamleti loss ja tuulehaugid      

Pisike, mäeveerule asetunud sadamalinnake Mölle on kui merematkaja unistus, ainult selle veaga, et hooaeg pole mai keskel siin veel avatud ning enamus sadamateenuseid ei tööta. See-eest saime tasuta kaikoha ning maabudes meie otsad vastu võtnud purjetav Taani vanapaar kinnitas, et see on nende lemmiksadam üldse. Tõepoolest, mööda mäekülge pisikese suvituslinnakese tänavatel jalutades (kus väike napi merevaatega maja maksis paberkuulutuse kohaselt 800 000 eurot) tekkis tunne nagu oleks Prantsuse Rivieras või Como järve ääres – suvel pidavat siin ka sportautod kohal olema.

Ilmateade lubas tuult ning Taani väinade kõige kitsam osa ootas läbimist. Igaks juhuks olime valmis uskumatuks laevaliikluseks ning tigedaks sõimuks 16ndal kanalil, stiilis: „unknown sailing ship, get off our way or we’ll smash you“. Õnneks oli Helsingborgi (Rootsi poolel) ja Helsingøri (Taani poolel) vahel ruumi küll, tervelt 4 kilomeetrit ja kurssi pidime muutma vaid kahe linna vahelise tiheda praamiliikluse tõttu. See-eest õnnestus silmata Taani poolel kõrguvat kuulsat Kronborgi lossi, Shakespeare’i „Hamleti“ sündmuskohta (raamatus on lossi nimeks Elsinore, mis on inglisepärane tuletis Helsingørist) – täitsa uhke tunne on selliste maamärkide saatel omal jõul purjelaevaga merd künda.

Et Taani väinad on pudelikaelaks mitte ainult laevaliiklusele, vaid ka kalade kuderändele, siis oli kindel plaan ka sellest ’kalasupist’ osa saada. Taaskord ei kulunud rohkem ega vähem kui pool tundi kolme tuulehaugi väljapüüdmiseks. Tugev tuul andis laevale mõnusa käigu ja soov oli tuulevaikuses kaotatud aeg tasa teha, nii ei veetnud me lossi silmates ega kala püüdes kauem aega, vaid seilasime vapra 6 sõlmese kiirusega Malmö suunas. Nii ohutusvööd kui päästevestid tundusid sel teekonnal enam kui vajalikud, sest kohati 15 m/s puhuv tuul ja laine pesi jahi teki korralikult puhtaks ning kajutis kuhjus kinnitamata varustus ühtlaselt läbisegatud hunnikuna keskpõrandale kokku.

Optimistlik plaan esimesse ettejuhtuvasse Malmö sadamasse sisse sõita osutus keerulisemaks kui algselt plaanitud – liiatigi, et algselt ei plaaninudki me üldse suurde linna sisse trügida – nüüd tegi aga vantides undav laevaninast puhuv tuul ja lained oma korrektiivid. Kõik sadamad, kuhu väikese vaevaga kohe sisse oleks keerata saanud, olid kaubasadamad – jahtsadamad eeldasid kõik pikemat sissesõitu, mida ei tahtnud kottpimedas ja ebausaldusväärse mootoriga ette võtta. Lõpuks sattusime pooljuhuslikult pika liivase rannariba kõrval kohalike entusiastide poolt ehitatud nö klubisadamale: pilkane pimedus, taustaks pimestavad linnatuled, 10-meetri laiusel sissesõiduteel valgustamata toodrid, 15 m/s puhuv tuul, mida õnneks hakkasid varjama kaldarajatised. Õnnega pooleks sildusime kenasti ühes Malmö nooblimas linnaosas, Västra hamnenis, Club Nautic nimelises sadamas, sisuliselt uusima kai äärde, makstes selle eest järgmisel päeval vaid 250 SEKi. Eesti lipp ahtris lehvimas olime järgmisel päeval oma väsinud laevaga kümnetele kohalikele kai äärde lõunastama tulnud kontoriinimestele ilmselt parajaks vaatamisväärsuseks. Kohaliku sadama kontaktide abil vahetasime mootoril välja veninud generaatori rihma, paikasime tugeva tuule poolt rebenema hakanud purje ning teipisime laeva teravaid ja välja turritavaid tekividinaid, et keerulistes tingimustes meresõit ohutum oleks. Need tugeva tuule kogemused olid hädavajalikud enne suurele merele jõudmist – hea oli teada, et vana laev ja noor meeskond kestavad ka tugevas tuules.

 

Malmöst Bornholmi saareni: jäise Läänemere tervitused

Malmö tornid selja taha jätnud ning päikesepaistes ja taganttuules Öresundi silla (8 km pikkusena on see Euroopa pikim nii rongi kui autoliiklust kandev sild) alt läbisõitnuna oli meeskonna enesekindlus käega katsutav. Mõnusasse pakstaaki keerav tuul kandis meid pea sirgel kursil 6-7 sõlmega otse kodu suunas, Taani väinad on läbitud, uhked maamärgid selja taha jäetud, ees on ootamas juba koduse lõhnaga Läänemeri. Mehed pildistavad tuuleparke, kokkavad kartuliputru ning arutavad purjestuse ja trimmi spetsiifikat – nagu purjelaeva meeskond. Ka eelmisel päeval üle teki peksnud lained, mis vana laeva akende vahelt tee kajutisse olid leidnud, tahtsid kuivatamist. Ehk siis suurepärane taastumise ja motivatsioonipäev – seni kuni Läänemerele jõudsime…

Veel enne Läänemerele sisenemist tuli läbida männimetsaga kaetud kitsasse maaninasse kaevatud Falsterbo kanal. Meie kasutasime seda oma teekonna lühendamiseks, kuigi tegelikkuses kaevati see 1600 meetri pikkune kanal 1941. aastal selleks, et laevaliiklus saaks kulgeda meremiinideta rannaalal. Kanalil on sild, mis kerkib peamiselt väikelaevade läbilaskmiseks igal täistunnil ning läbi kanali sõites hoiame hea mitu tundi purjetamist kokku. Väga mõnus on nautida selliseid Rootsi riigi mugavusi – tõepoolest jääb mulje, et väikelaevad on oodatud ja merd mööda liiklemine on sama elementaarne ja hästi korraldatud kui maad möödagi.

Kanali viimast kaabeltaud läbides läks kiireks – oi kui jäine tuul eespoolt puhuma hakkas. Ka kanali suu tagant paistvad vahuste harjadega lained tõotasid loksutavat õhtut. Kiiresti sai kajutist soojemad riided üles otsitud ning senised lühikesed püksid ja tuulepluus asendati korralike tormipükste, talvejope, kampsuni, villase mütsi ja kinnastega. Botnia lahe põhjaots pidavat veel jää all olema ja just sealtsamast jääväljadelt oleks see tuul justkui pärinenudki.

Veidi nukker oli vaadata kuidas meiega koos kanalit läbinud enam kui 40-jalane jaht end meiega samal kursil silmapiiril täpiks purjetas. Optimist ütleks, et meie saame sama teekonda kauem nautida, sest lähevad ju purjetajad merele just purjetamist nautima: teekonda, mitte päralejõudmist. Nii on – kuid sellegipoolest on kohalejõudmine üks väga oodatud etapp merereisi juures – mida pika ja raskema teekonna lõppedes, seda magusam see kohalejõudmine on. Loksutav öö möödus juba rutiinselt ning varasel hommikul päikesetõusul vaibunud külgtuulega koos Kristjaniga vahis tukkudes oli idast kerkiva Bornholmi silueti üle väga hea meel.

Tavaliselt läheb veel mitu tundi, enne kui silmapiiril kõrguv maatriip lõpuks käegakatsutavaks kaldaks saab. Külmas ja karges hommikus rootsipärast sinepiga heeringat leiva peale laotades ja esimesi soojendavaid päikesekiiri püüdes tunned just seda õiget purjetamise mõnu. Laev libiseb vaikselt üle sillerdava vee, sadam paistab, termoses leidub veel öisest vahist alles jäänud leiget kohvi, kaugusest kostuvad merele suunduvate kalapaatide diiselmootorid…

Bornholm on pea kohustuslikuks peatuskohaks kõikidel pikematel merereisidel, mis Läänemerest väljapoole viivad. On ju ka see Taanile kuuluv saar lihtsalt nii kaunis. Populaarseimaks ja suurimaks on saare lõunaosas asuv Ronne sadam, meie võtsime aga jahtkapten Hillar Kuke logiraamatu soovituste kohaselt sihiks rohkem põhja poole jääva kohalike kala- ja hobisadama, Häsle. Sadam oli täpselt nii hubane ja hästi kaitstud vetega nagu Hillar oli kirjutanud – kohaliku abilise kaudu saime ka 30 liitrit diislit kanistriga tangitud, sest paljud sadamateenused polnud hooaja alguse tõttu veel avatud.

 

Bornholm – Öland: torm.    

 Ilmateadet olime passageweather.com aadressilt jälginud jooksvalt ning teadsime, et oodata on keerulisi tuuli, tuulevaikusega vahelduvaid tugevaid lokaalseid tsükloneid. Ilmateade muutus pidevalt ning väga pikalt me selle pärast ette ei muretsenud. Nii oligi Bornholmi sadamas üheks olulisimaks tegevuseks laeva ja akude tankimise juures ka ilmateate osas selgusele jõuda. Näpuga prognoosi edasi ja tagasi kerides vajusid meeste näod pikaks ja arutelud ägenesid – puhkusepäevad on kõigil loetud, tööandjad ja pered kodus ootavad, ei saa oodata mitmeid päevi ilma selginemist – ja ilmaks lubas koduteele vastu puhuvat „litrit“ ehk üle 20 m/s puhuvat tuult, potentsiaalselt ohtlikku ja väga ebamugavat ilma. Erinevad lahendused varieerusid Bornholmist lennukiga lahkumisest otse üle mere Leedu ranniku suunas purjetamiseni.

Tagantjärele mõeldes peitub selles laias valikute ampluaas just nimelt kogu merematkamise võlu – täielik valikute vabadus. Oleks tahtnud, oleks võinud kasvõi nina ümber pöörata ja Gdanskisse purjetada – korralikus taganttuules oleksime 24 tunniga kohal olnud. Meie soovisime aga Eestisse jõuda ja nii oli päikesepaistelisest ilmast ja ilusast saarest hoolimata meel mõru: oli ju algselt planeeritud Bornholmis veeta puhkepäev ja sadamas rahulik öö – nüüd hakkasime jääma ajahätta ja tulevik oli selgusetu.

Ühel järjekordsel prognoosi vaatamisel tegi tahvelarvuti info värskenduse ning üllatusega avastasin, et uuendatud ilmateate info võimaldas meile purjetamiseks sobiva akna. Jõuame täpselt, isegi poolepäevase varuga enne tormi Gotlandi idarannikule, laseme tugevad tuuled Gotlandi ja Ölandi vahelt läbi ja saame nende tuulte järellainetuses taganttuules mõnusalt kursi Saaremaa peale võtta. Nii sündigu – kiiresti poest varusid täiendama, otsad lahti ja tuld! Et ilmateade (ja ilm) on olnud muutlik, otsustasime ettevaatlikkuse huvides teha teekonda väikese „jõnksu“ ja sättisime kursi Ölandi lõunatipu juurest mööda – selleks et saaks korraks mobiililevisse ning saaks taas värskendatud ilmateadet kiigata (ja ohu korral kiirelt Ölandile tormivarju pageda). See viimane otsus osutus aga valeks…

Õhtupäikeses Bornholmilt lahkudes ning siidisel veel mootoriga popsudes tundus kõik eesootav taas vaid kaunis. Kütust oli piisavalt ning vajadusel popsutame kasvõi Gotlandini mootoriga. GPSil tasapisi kahanev „eeldatav saabumise aeg“ tiksus vaikselt aga järjekindlalt nulli suunas. Sõitsime „naftatuulega“ terve öö ja hommikul vaikse tuule tekkides ka jätkasime, samal õhtul oli oodata päralejõudmist. Mäletan selgelt, et mootor seiskus loetud sekundid pärast seda kui kõiki mereseaduseid eirates valju häälega kohalejõudmise aega prognoosisime ja kiitsime, et küll on hea mootor, et nii pikalt ilma probleemideta töötab.

Istusime teist korda rikkis mootoriga tuulevaikuses keset merd. Kui esimene kord Taani väinades käisime ujumas, püüdsime kala ja võtsime päikest, siis nüüd istusime vaikuses, üha enam ja enam põhjapoolset silmapiiri piieldes, teades, et kui saabub päästev tuul, siis on see tormituul. Olime Ölandi lõunatipu „jõnksu“ tehes seda niivõrd palju sirgemaks lõiganud („sest mootor töötab ju nii hästi, et mis me ikka jõnksutame vaid paneme kohe otse Gotlandi peale“), et mobiili levisse värsket ilmateadet saama ei ulatunud, samas olime selle mõttetu „jõnksu“ pärast kaotanud väärtuslikke tunde. Nii olime jõudnud täpselt Ölandi ja Gotlandi vahele, otse põhjast saabuva tormi teele ning oli võimatu ennustada, kas me esimeste saabuvate tuultega jõuame enne tormi Gotlandini või mitte.

Enne tuult tuli lainetus: otse põhjast, nii et võis aimata, mis seda mis neid laineid tagant tõukas. Tuul ise tuli vahetult enne ööpimedust: vastikult külm ja karakterita, selline tuul, mis ei lähe ära ja mille eest ei saa end varjata, lihtsalt tuleb ja siis on igalpool, puhub ja poeb kajutisse, riiete vahele, mõtetesse. Kuna tuul oli soovitud kursile täpselt vastu, siis hakkasime vastutuult loovima, mis tähendas, et teekond pikenes veelgi. Öö oli pime, vaid kaubalaevad möödusid ühelt ja teiselt poolt. Läänemere laevaliiklus on siinkandis tihe ning suurte laevade juhid viisakad: öösel on laevatuledest ilusti näha, et juba kaugelt muudetakse kurssi, möödutakse ohutust kaugusest ning hiljem „reastutakse“ tagasi endisele kursile. Purjetame vaid eespurjega, et liigse purjepinnaga asjatut kreeni vältida ja vajadusel sedagi väiksemaks rullida. Mööduv kaubalaev laseb meile kottpimedal merel peale tohutuvõimsa prožektorivalguse, justkui kontrollides, kes seal pimedas liigub ja ega me järsku abi ei vaja – see lisab turvatunnet. Ühe tugevnevas tuules ja kasvavas laines anname Timole ja Janarile poole öö ajal vahikorra üle ja kobime alla magama.

Pikalt magada ei lasta (või äkki isegi lastakse, lihtsalt raske on adekvaatselt hinnata) kui Timo ja Janar kutsuvad korraks kajutiuksele nõu pidama. Vaatan tahvelarvutist meie läbitud teekonda: liikumine Gotlandi suunas on vaevaline ning me sisuliselt traageldame edasi tagasi Ölandi ja Gotlandi vahel, oluliselt sihtmärgile lähenemata. Lained on 2-meetrised ja tuul järjest tugevnev, mistõttu on laeva säästmiseks väikeseks kokku rullitud eespurjega vastu tuult veelgi raskem liikuda – ilma paranemist oodata ei ole. Külgtuules tormi ees Läti-Leedu suunas liikuma ei riski hakata ja juba suhteliselt väsinuna valime turvalisema valiku – keerame otsa ringi ja purjetame taganttuules tagasi Ölandile. Tuule suund võimaldab pea sirge joonena otse saare lõunatipu suunas liikuda, kus kaardi järgi on ka sadam näha. Taganttuules ja lainetel surfates liigume enam kui 7 sõlmega läheneva tormi ees, mis tundub tõelise kihutamisena. Maksimumkiiruseks saame hommikul isegi 7,8 sõlme.

Terve järgnev päev möödub kui unes. Mehed vahetavad varasema nelja tunni asemel vahte iga 2 tunni järel, sest rohkem ei kannata järjest roolis olla. Tugevas taganttuules lainete lugemine ja vahuste lainete vahel surfamine on tõsist keskendumist nõudev töö. Kohati tuleb kogu kehaga roolipinniga maadelda, kurssi pidevalt korrigeerida ning iga eksimus saab karistatud: valest suunast ligi lastud laine keerab laeva valele kursile ja laine peksab tohutu jõuga laeva pardasse külje pealt sisse; või liiga järsult ninaga lainesse sõites saab laev ja roolimees tekile murdunud veemassiga lausmärjaks ning laev kaotab suure osa oma liikumiskiirusest. Niipea kui vaht on vahetatud, kukuvad vabanenud mehed läbimärgade riietega kajutisse magama (loe eestpoolt: magamine tormi ajal), senikaua kuni nad taas kokpitti laineid lugema kutsutakse. Laine kõrgus on teadupoolest vaataja silmades, kuid ilmselt ei eksi ma palju kui ma ütlen, et laine oli kuni 3-meetrine.

Kollane Part tegi vanusest hoolimata head tööd. Laev pidas vett, mast jäi püsti ning roolipinn terveks. Paraja tempoga merd ratsutades jõudsime Ölandi saare külje alla. Ölandi idarannik on kui kivine ja madal Eesti rannikumeri, sestap on saare sellel küljel ka sadamaid vaid paar üksikut. Sisuliselt oli terve saare kaguranniku peale üks sadam, kuhu me end sihtisime. Kaarti vaadates ta veidi kahtlaselt väike tundus, kuid kuna alternatiive polnud, siis mõtlesime, et küll me sinna ära mahume. Tuli välja et ei mahtunud: Gräsgård oli madal kalapaatidele mõeldud sadam, kitsa sissesõiduteega ja kividest ümbritsetud. Proovisime korduvalt purjede abil kitsast laevateed mööda sadamasse siseneda, kuid ebaõnnestunult; ka kividelt saime paar vopsu kiilu pihta. Hiljem selgus, et see oli meie õnn, et tuul halvast suunast oli – oleks me purjedega hooga mööda faarvaatrit liikunud, oleks end vaid poole meetri sügavuses vees kiiluga mutta purjetanud. Võtsime aja maha, lasime ankru vette ja jäime kividest ohutus kauguses reidile plaani pidama. „Kirju koera“ kommid ja pits kangemat andis väsinud, klobitud ja läbimärgadele meestele veidi värskendust, kuid sellegipoolest ei jäänud üle muud kui tõdeda, et olukord pole kiita. Põletasime laeva ahtris lipuhoidjas ära ka ühe SOS säraküünla, et ehk mõni sadamasse tulnud kalur tuleb võtab meid mootorpaadiga sleppi, kuid rootslased tähistasid ilmselt rahulikku pühapäeva õhtut kodus teleka ees, mitte ei otsinud vee pealt merehädas eestlasi.

Tegelikult helistasime me „112“ selleks, et ehk organiseeritakse sealtsamast kohalikust sadamast keegi meid pukseerima ja kai äärde tormivarju vedama. Laev vett peab ja uppumas me ei ole, ja ei taha ju ükski kapten teha seda kõnet, et „oleme hädas, tulge meile siia appi“. Pärast lahke dispetšerineiu korduvaid kõnesid ja rootslaste omavahelist arutamist teatati meile ühel hetkel, et teiseltpoolt saart on kohale tulemas Rootsi merepääste SAR (Search and Rescue) laev, mis pukseerib meid paarkümmend miili ümber saare lõunatipu Grönhögeni sadamasse. Nii ka sai – veidi riivatud auga, kuid elusa ja tervena jõudsime pärast viietunnist pukseerimist öisesse Grönhögenisse. Torm kasvas samas ajal veelgi ning päralejõudnuna päästjatele Mesikäpa šokolaadi ja Nõo suitsuvorsti ulatades tõdesid ka päästjad, et „ööd me poleks seal ankru peal vastu pidanud“ – meie õnneks läks seesinane transporditeenus tänu üha tugevnevale tormile ikkagi päästmisena kirja ja nii pääsesime lisaks tormile ka Rootsi riigi esitatavast arvest. Ei julge mõeldagi, mis summas see veel oleks olnud…

 

II osa

 Öland, Grönhögeni sadamaelu

Möödus kuu, tööandja jäi taas uskuma, et ma lähen vaid loetud päevadeks Ölandile ootama jäänud jahti ära tooma ja seekord olen õigeaegselt ametipostil tagasi. Samamoodi jäid uskuma Argo ja Marko, et tegemist on vaid pikendatud nädalavahetuse mereretkega, omamoodi jaanipäevareisiga (sest jaanipäev jäi sõiduaja sisse), mis puhas lust ja nauding.

Nii me kolmekesi jõudsimegi ühel päikeselisel õhtupoolikul juba tuttavasse Grönhögeni sadamasse Ölandi lõunatipus ning esimese asjana taksost välja astudes (takso organiseeris meile Rootsi raudteefirma, kelle hilinenud rongi tõttu jäime viimasest Ölandi bussist maha) kohtusime meile juba tuttavate merepäästjatega, kes seekord küll vana kalalaeva pardaid värvisid. Veidi mürgiselt mühatasid mehed: “Te pidite vaid paariks nädalaks oma laeva siia jätma, nüüd on juba üle kuu läinud…”

Järgmise süžetina kohtume kaiserval kahe rootslannaga, kes paluvad meid (just meid, aga mitte merepäästjaid) kohalikku kogukonnamajja appi ühte klaaskappi tõstma. Kuuldes, et me oleme Eesti purjetajad, elavnevad nad märgatavalt ning pajatavad loo sellest kuidas “üks Eesti jaht olla siin kuu aega tagasi tormis põhja läinud ja päästmist vajanud”. Kõlab kahtlaselt sedamoodi, et meie tormieelne transporditeenus on juba külafolklooriks muutunud ja selle käigus on faktid oma elu hakanud elama.

Egas’ midagi, asume laeva taas merekorda klaarima ja parasjagu parandan kai serval purjeniidiga eespurje rebenenud õmbluseid kui eemalt läheneb kiirel sammul (kui mitte öelda jooksujalu) sadamakapten, makseterminal käes. Seesama sadamakapten, kes oli lahkelt lubanud meil kui merehädalistel laev tasuta paariks nädalaks sadamasse ootele jätta, samal ajal kui ise Eestis ära käime. Nüüd, veidi enam kui kuu aega hiljem oli ta kaid mööda lähenedes vähemalt peale vaadates täis otsustavust mult selle kuu aja sadamateenuse eest nii mõnedki Rootsi kroonid kasseerida. Kiiresti õngitsesin seljakotist just selliseks puhuks kaasa võetud Vana Tallinna ja Kalevi šokolaadi ning enne kui mees sai suugi lahti teha pistsin need talle kätte ja tänasin südamest enneolematu lahkuse eest meil siin laeva hoida. Vabandasin ja ajasin tööandja kaela selle, et naasmine oodatust pikemaks venis. Õnneks oli mees sõbralik ja arusaaja inimene – nii et lahkusime sõpradena ja maksterminali võttis ta samuti endaga kaasa, ilma seda kasutamata. Rootslased on ikka lahke rahvas küll.

Kõik see lahke rahvas vaatas õhtul jalgpalli. Naljakal kombel saab suurepäraselt paralleele tuua autosuvilatega suve veetvate rootslaste ja sadamaid külastavate jahtide meeskondade vahel: mõlemad sätivad end hea merevaatega kohale, naudivad päikeseloojangut, nuusutavad soolast mereõhku, naudivad laineloksu ja joovad veini, mõlemad kasutavad samu sadamateenuseid – ja kõik see rahvas pani õhtu saabudes käima camperite televiisorid, tahvelarvutid ja läptopid, et vaadata kuidas läheb rootslastel jalgpalli Euroopa Meistrivõistlustel.

Mängu lõpptulemust ma kahjuks ei mäleta, küll aga sai hommikul otsad antud ja erinevalt autosuvilatest kurss otse Gotlandi peale võetud. Jahi mootor ei töötanud endiselt, kuid lohutasime end mõttega, et purjelaev ongi purjetamiseks loodud ja on terve hulk purjetajaid, kelle laevas põhimõtteliselt sellist rauast kobakat nagu mootor ei eksisteerigi. On isegi omamoodi lihtne ja rahulik ja hea tunne kui tead, et oled looduse meelevallas: kogu tegutsemise tempo justkui aeglustub ning iga liigutus on rohkem läbi mõeldud; üleliigsed riskid allutatakse turvalisusele, sest jahtlaev on tõepoolest üheks turvalisemaks meresõidukiks. Laeva mootor võib tekitada eksliku illusiooni justkui saaks mootori käivitamisega kontrolli looduse üle ning keerulise olukorra tekkides kiiresti tagasi tsivilisatsiooni pageda, samas kui tegelikult ei ole avamere distantside puhul sellest olulist võitu.

 

Gotland – Liivi laht: jaanipäev merel

 Päike paistis, laev kihutas mõnusas pakstaaktuules isegi kuni 7 sõlmega, lainetus oli väike ning motivatsioon kõrge. Hea oli vaadata GPSi kaardilt liikumisest jäänud jälge – justkui joonlauda mööda Ölandi lõunatipust Gotlandi lõunatippu. Ööhämaruses (just hämaruses, sest tegu oli suve valgeimate öödega) tuule kerkides hakkasid paistma Gotlandi lõunatipu majaka tuled. Lisaks majakale olid näha ka mobiilimastid ning taas mobiilivõrku jõudnuna uuendasime oma ilmateadet. Ilmateade lubas kena pakstaaktuult kuni Kura kurguni välja, kuid seejärel, tee või tina, tuulevaikus üheks päevaks. Olin seda tuulevaikuse auku juba koduses ilmateates märganud ja lootsin väga, et ehk frondid muutuvad, kuid nagu kiuste passis “valge laik” ikka sealsamas – ei kannata ringi ka minna.

Sellegipoolest otsustasime soodsat tuult maksimaalselt ära kasutada ja Gotlandit mõni teine kord külastada. Kogusime saare rannikut mööda põhja poole tõustes veidi kõrgust ning üha tugevnevas tuules ja kerkivas laines pöörasime laeva nina kõige pikema ja kõige “avamerelisema” etapi suunas – ees ootas Läänemere ületus. Ligi kahemeetrine laine tegi roolimise ja vahist vabade meeste kajutis askeldamise keeruliseks: katsu sa panni peal muna praadida või kohvi jaoks vett keeta – vesi ei püsi potis. Seega olime mõnda aega võileibade peal. Tugeva tuule üle kurta kah ei julgenud – äkki vaibub ära, seda jama siis veel vaja.

Ka siinpool Gotlandit võis kohata kaubalaevasid, kuid Rootsi ranniku lähedal oli neid justkui tihedamalt. Nii nagu ilmateade lubas, hakkas tuul vaikselt vaibuma. Ega sellest väga hullu polnudki, sest kiirus oli endiselt 4-5 sõlme ringis ning vaibuvad lained andsid võimaluse lähenevat jaaniööd tähistada. Selleks puhuks kaasa võetud šašlõkk praetud sibulatega viis keset Läänemerd, olukorras kus üheski suunas maad ei paista, lausa keele alla. Üle lõkke jäi hüppamata, kuid selle asemel liuglesime üle lainete. Ei tea kas tegu oli koduigatsusega või teaduslikult tõestatava anomaaliaga, aga mida kodule lähemale, seda ilusamaks läksid ka päikeseloojangud.

Rõõm oli suur, kui Marko hommikul vabatahtlikult oma koeravahti pikendas (eks päikesetõusud on merel ilusad) ja rõõm oli seda suurem, kui kajutist pead välja pistes Läti liivarand ja männimets paistsid. Isegi laste kilked ja suplejate hääled kandusid üle vee meremeesteni, kes vaevu suutsid end tagasi hoida, et mitte laeva liivaranna suunas tüürida – ikka piki rannikut kodu poole. Veidi vähendas rõõmu see, et tuul oli vaibunud pea olematuks ning me liikusime vaevutuntava 1-2 sõlmega soovitud kursil. Samuti vähendas rõõmu see, et soe Läänemere vesi oli taas õitsemas, see tähendab, et toitainerohke ja soe vesi on pannud massiliselt kasvama arvukad mikrovetikad ja vesi on täis rohelisi vetikaklopme. Läänemeri kahjuks on ja jääb üheks maailma reostunuimaks mereks ja igasuvised veeõitsengud ja sinivetikate puhangud tuletavad seda ikka ja jälle meelde.

Tuulevaikus annab laevas taas võimaluse tegeleda mitmesuguste huvitavate töödega nagu kambüüsi (köögi) koristus, nõudepesu, mootori putitamine (tulemusteta), purjede trimmi sättimine selliselt, et see viimanegi tuuleõhk kätte saada – samuti ajasime taga ja kulutasime vaevupuhuvas tuules kolm pauti sellele, et rannast avaveele triivinud helesinist ujumismadratsit kinni püüda (saime). Vaikselt aga kindlalt tiksusime kõige selle käigus üha Kura neeme suunas, samaaegselt tahvelarvutist ilmateadet ühtepidi ja teistpidi kerides – vaja oli otsustada, kas võtta otsekurss Ruhnu saarele ja riskida vaikse tuulega keset Liivi lahte, või hoopis Sõrve säärele ja Mõntu sadamale ning püüda Saaremaa lõunaranniku veidi tugevamaid tuuli ja seeläbi väikese ringiga Pärnu suunas jätkata. Otsustasime viimase kasuks.

 

Saaremaa – Pärnu: küll need koduveed on pisikesed

Meeskond magas kajutis, pärastlõunane päike oli mahedalt veidi madalamale laskunud, MP3-mängijast kostus “Hallo kosmose” podcast (võta seda nüüd nalja- või silmiavardava elusaatena), kui silmapiiril kerkis Sõrve tuletorn. Ega enam ilusamat vaatepilti ei saa olla kui kaugelt merelt laevaga naastes esimene tükike kodumaad. Mis sellest, et tegelikult olime alles kolmandat päeva merel – tunne oli justkui oleks kogu teekond läbi Taani väinade just läbitud ning veel palju rohkemgi. Purjed olid trimmitud selliselt, et vaikselt tugevnevas tuules sai taas 4-5 sõlmega purjetada, nii et isegi rooli polnud vaja käes hoida – laev teadis ise mida teha. Nii ma seal siis istusin, vee solinat ja taglase naginat kuulates, imetlesin Sõrve majakat ja mõtlesin, et küll on elu ikka ilus.

Järgmiseks malekäiguks optimaalseima kursi ja sobivaima tuule arvestamisel oli otsus, millal keerata jahi nina Saaremaa lõunarannikult taas Kihnu lõunatipu suunas. Ilmselgelt polnud meil plaanis piki Saaremaa rannikut kuni Muhumaani välja purjetada, samas võis kärsitus valusalt kätte maksta, sest Liivi lahe keskosas näitas ilmateade pea olematuid tuuli ja oluline oli neist ringiga mööda minna. Mitte väga palju pärast Sõrve poolsaare lõppemist ja Suur-Saaremaa algust ei pidanud enam närv vastu ja tegime paudi. Mitte väga palju pärast seda pauti, tuule vaibudes, hakkasime juba kahetsema, kuid jäime siiski otsusele kindlaks – muidu aja seda tuult siin sik-sakitades taga nagu tennisepalliga koera, kes end kätte ei taha anda. Visadus viib sihile või siis sihile natukene lähemale ja kui mitte midagi muud, siis järjekordselt üks kaunimaid päikeseloojanguid oli meie ees.

Õhtuses kuldses kumas liikusime peegelsiledal merel hääletult kui võluväel 4 sõlmelise kiirusega. Ei tundnud keegi meist tuult puhumas ega saanud aru mis suunas õhk liigub, aga kuna laev edasi läks, siis purjeid torkida ka ei julgenud. Peegelsile meri sulas silmapiiriga ühte ja läks eristamatult üle loojanguvärvides läänetaevaks. Mingil hetkel sattusime peale sadadele veelindudele, kes merel ulpides puhkepeatust tegid ning kelle me oma laevaga kahjuks kõik lendu ajasime – heli ja vaatepilt missugune. Tol õhtul kuluski suur osa ajast pildistamise, vana-tallinna-kohvi ja loojangu nautimise peale. Ei tahtnud keegi kajutisse magama minna.

Järgmine mälupilt Liivi lahelt: öö. Olgugi, et omast arust läksin magama tuulevaikusega, siis nüüd mil Marko tuli mind vahi vahetuse jaoks üles ajama, olin ma kreenis laevast tingituna ühes pardas kägaras. Ajan tormikad selga ja pistan pea kajutist välja: püha püss, taamal sähvivad välgud, taevas on õige mitut värvi pilved, laev kihutab lainetel ja Marko, kelle jaoks seesinane ülesõit on esimeseks tõsisemaks merereisiks, naudib täiel rinnal täispurjeis kihutamist. “Kurat, kähku groot alla!” hüüatan vist omajagu tigedalt. Eks unisus mängib samuti rolli, kuid olukorras kus ollakse keset ööd üksinda vahis ning ümberringi on äikesetorm hiilimas ei tohiks ükski kaine mõistusega inimene kõiki purjeid üles jätta (positiivse noodina ei saa jätta muidugi mainimata, et tänu Marko kihutamisele jõudsime öiste tundidega omajagu kodule lähemale – kuid hulle ei tohi kiita, muidu on teinekord veel hullemad).

Endiselt veidi torisevalt, aga rohkem murelikult kobin kiiruga kajutist välja ja kahe mehega võtame groodi alla. Tugevas tuules ja hämaras on sellega üksjagu tegemist (sellepärast tulebki seda teha veel siis kui see alles lihtne on) ja mõningases segaduses lõhume saalingu otsa vastu eespurje ära. Mis teeb mind omakorda veelgi tigedamaks. Samal ajal kostub taamal kõuekõminat ja sähvatab paar korda taeva valgeks. Groot maas, eespuri väiksemaks keritud, asun lõpuks vahti ja eelneva kihutamisega võrreldes vaid 4 sõlmega tiksudes saab Marko kajutisse magama ronida.

Õnneks läheb torm meist ikkagi mööda (hiljem loen kodus uudistest, missuguseid kahjustusi see mandril tegi) ja mina saan keerutava äikese servatuultega tõusvas päikeses kõvasti vatti. Kätte on jõudnud purjeretke viimane päev ning kõigil meil on mõtteis juba kodused tegemised ja kohustused. Kaldalt hakkavad laekuma sõnumid stiilis, “mis kell sa kohale jõuad”, ja olgugi et viimane “sutsakas” Liivi lahte tundub kui lombiületusena, on purjetada veel hulga maad.

Nii juhtubki, et Argot kutsuvad kohustused ja ta “hüppab Kihnu idaküljel laevast maha” – või täpsemini talle järele tulnud mootorpaati. Olgugi, et liikuvast purjekast liikuvasse mootorpaati hüppamine on kui James Bondi filmist võetud, tundub see kuidagi loomuliku ja mitte-ekstreemsena – ju hakkab mere-elu juba niivõrd koduseks ja tavapäraseks muutuma. Jääme Markoga kahekesi ja püüame hakkama saada selle rahutu ootusega, mis tuleb sellest, et oleksime justkui pea-aegu juba kodus, aga siiski veel mitme tunni purjetamise kaugusel.

Pärnu purjetaja jaoks on Kihnust koju tulek selline ots, mille puhul saadetakse laeva rooli kas lapsed või esimest korda merel olijad – teekond on pähe kulunud, iga tooder ja poi tuttavad, GPSi ja kaarti vaatama ei pea. Istusime kõrvetavas keskpäevapäikeses, taganttuules, käsipõsakil, pilk silmapiiril üha kõrgemaks kasvava Tervise Paradiisi ja heleda triibuna kumava ranna poole – ja endalegi uskumatuna purjetasime ühel hetkel Pärnu muulide vahelt sisse. Akvatooriumis käis suvepäevale kohaselt tihe liiklus ja paadimeeste küsimistele, et “kust tulete”, oli ütlemata hea vastata: “Norra piiri äärest, Taani väinadest!” Isegi kai äärde sildusime purjede abil, ilma mootorita – purjelaev ju ikkagi!

 

Kokkuvõtvalt:

  • Laev: Murena 30 tüüpi kiiljaht Gula Ankan ehk Kollane Part
  • Meeskond: Randel, Timo, Janar, Kristjan, Argo, Marko
  • Merel veetsime 12 päeva
  • Purjetatud sai ligi 800 miili
  • Suurimad lained ligi 3-meetrised
  • Tugevaim tuul merel 15 m/s
  • Tippkiirus 7,8 sõlme
  • Ilusaim sadam: Mölle, Rootsi
  • Ilusaim elukas: pringel

 

 

 

 

 

Blog at WordPress.com.

Up ↑