Search

kollanepart

5. november 2017

November on ilus aeg purjetamiseks. Või nii arvasid vähemalt jahtide Gula Ankan ja Lily meeskonnad, kui 5. novembril kursi Pärnu lahele võtsid. Meetrine laine ja puhanguti 10 m/s tuult oli isegi üllatavalt mahe taluda. Tegime tiiru ümber ankruala poi, tähistasime hooaja lõppu jäägertee, grillvõikude ja kalasnäkkidega – ning võtsime sadamasse jõudes purjed alla. PS – nii kai äärest lahkusime kui naasesime purjede jõul. 2017. aasta purjetamise saldoks jäi 210 miili.

Advertisements

Sügisesed kaadrid õhust

Fotod: ELAV KAADER.

 

Planktonijaht: uus perekondlik ajaviitmise viis

Eestlasele meeldib looduses käia: on tavaline, et pered korjavad metsas mustikaid ja kukeseeni, isad käivad poegadega kalal ning usinamad matkal ja telkimaski. Meri on siiski veel paljudele hirmutav ja tundmatu meedium (tõsi, trend on vaikselt muutumas) – kuid merel huvitavalt ja harivalt aja veetmine seda meeldejäävam. Merele minekuks on vajalik paat ja seente asemel saab korjata näiteks planktonit.

Olgugi, et minu doktoritöö on kirjutatud mere teemal (toksiliste ainete mõju kaladele), ei ole plankton minu jaoks just liiga koduseks ja igapäevaseks uurimisteemaks. Planktoniks nimetatakse sisuliselt kõiki mereorganisme, kelle liikumist mõjutavad tuuled ja hoovused rohkem kui eluka endi siputamine.

Tavaliselt peetakse planktoni all silmas just kõikvõimelikke väikseid loomakesi – a’la vesikirbud (loomne plankton ehk zooplankton) või vetikad ja sinivetikad (vastavalt siis taimne ehk fütoplankton ja tsüanobakterid ehk bakterioplankton). Tegelikult kuuluvad planktoni hulka ka suured mereelukad nagu meduusid või krill.

Ma ei tea, kas mõni planktoniuurija kogub Eestis merest ka millimallika proove ja milliste riistadega, kuid meie kasutasime Pärnu lahe veest planktoniproovi võtmiseks ehtsat planktonivõrku, mille peenike silm laseb vee võrgust läbi, kuid hoiab igasugu vesikirbud, aerjalalised ja muud pisikesed olesed võrgus sees. Hiljem saab kogutud pudi juba mikroskoobi all vaadelda ja pipetiga põnevamad siputajad kinni püüda.

Plaan oligi tutvustada poistele (4-aastane Uku ja 7-aastane Kalle) seda, et merevees on rohkem loomasid kui vaid need ahvenad, vimmad, kohad ja räimed, mida kalurite võrkudes näha võib. Ja näidata piltlikult, miks ujudes tasub suu kinni hoida (nali!).

Planktoniprojekt oli edukas. Kuidas saab üks asi mitte edukas olla, kui 7- aastane poiss istub naelutatult pool tundi järjest, pipett käes, nina vastu majoneesipurki ning jahib ringi sebivaid ahaskoodikuid. Loomulikult ei saa ükski projekt olla mitteedukas, kui selle käigus pere koos looduses käib ja millega aktiivne tegevus kaasneb – eriti kehtib see mereliste tegevuste kohta, sest eks metsas seenelkäik ei pruugi isegi koolieelikute jaoks enam uudiskünnist ületada. Merel saab sikutada sooti ja heisata purjesid, vaatata kust tuul puhub ja kuidas lained tekivad, uurida miks jõe vesi on teist värvi kui mere oma ja miks linnud just ujuvate taimejäänuste juures toitu otsivad. Planktonit leiab ka merest, aga ka jõest ja järvest või lombistki – peab vaid oskama vaadata.

Nii et parafraseerides naksitralle: “Meie läheme poistega igatahes planktonijahile!”

Still0020

Pildil: Tiib-ahaskoodik (Eurytemora affinis), tavaline liik meie vetes, kohati väga arvukas ja loomulikult oluline komponent ka planktontoiduliste kalade toidus. Räime ja kilu puhul ülioluline kogu elu vältel.

Peegel Pärnu lahel

Ma ei tea milline oli ilm ülejäänud Eestis – õhtul koju sõites oli märke, justkui oleks siin-seal sadanud. Pärnus oli täna igatahes suvi, nii et nägu pakitseb päikesest ja mitu tundi Kollase Pardiga lahe peal veetnuna oli mõnus tagasi kaldale päikese varju naaseda.

Plaan oli püüda kala, mida me ka tegime: usinasti kolm tundi, erinevates kohtades, kalurite võrkude vahel, laevateel ja ranna esisel – ahven ilmselt pelgas sooja läppunud ja 10 cm läbipaistvusega vett (pelgaks isegi) ja oli pugenud jõkke. Seal jões, nii muulilt kui paatidelt ja sadamakailtki, neid ahvenaid ka püüti. Meie kala ei saanud – aga see pole ka esimene kord.

Töristasime mootoriga, sõime võileibasid, tutvusime äsja Norrast naasenud uue Hunter 27 marki jahiga, võtsime päikest ja nautisime suure tõenäosusega suve viimast sedavõrd kuuma ilma. Millimallikaidki nägime. Ja omamoodi saavutuseks oli ka see, kui taas muulide vahele keerates poiss ütles, et ei taha veel sadamasse sõita.

Päeviku mõttes on ka hea kirja panna, et sellel hooajal on merd küntud kümnel korral kokku 170 miili jagu – kaugemateks külastusteks Kihnu ja Manilaid. Polegi nii vähe. Eelmisel hooajal (tõsi küll, tänu suurele jahi toomise odüsseiale, oli selleks numbriks 800).

Ja uued ägedad otsad meil ka:

2 punkti nigu niuhti

Ei ole sellist uskumatut õnne meiega veel juhtunud, et Kolmapäevaregatilt lausa 2 punkti koju toome. Aga noh, esimest korda sel aastal oli ka meie meeskond neljaliikmeline (mina, Kaarel, Erik ja Roland), esimest korda ei jäänud mutta kinni ega tõmmanud genuat pirsist välja – see-eest aga õnnestus spinnaker ümber vöörstaagi lapata… nii et midagi ikka peab juhtuma, muidu ei saa 🙂

Kokkuvõtlikult: start ja spinnaker ja tihedalt tuulde pressimine väga hästi välja ei tulnud; pikal pakstaagil ja krüssuotsal hoidsime täitsa tempot. Nii et kui vaja siis jaht liigub küll. Kuna Nele katkestas, siis sealt ka see kaks punkti – sest ega meie purjetamisoskused vahepeal kuidagi paremaks läinud ei ole. Vähemalt oleme oma esitlustes stabiilsed.

Ja leiame aega pilti teha kui ilm ilus on (fotod: Kaarel ja Erik):

 

9.- 10. septembril käis Kaarel kolleegidega selleaastasel purjematkal

Ehkki ilm oli 9. septembri hommikul vähe liiga tuuline, nii Windguru portaal seda kolme tärni vääriliselt hindas ja  svertpaatide Sügisregati võistluspäeva alguski kolme tunni võrra ilma paranemise ootuses edasi lükati, tuli meil minna – kokkulepitud oli ja rahvas kaugelt kohale tulnud. Nii podistasime kella 12 paiku mootoriga muulivahelt välja ja hakkasime ~1/2 – 2/3 genuga vaikselt Manilaiu poole loovima.

Sõit läks kenasti kui välja arvata see, et seesama genu, mis juba varem natuke katki oli, veelgi pikemalt lõhki kärises, ning see, et üks meeskonnaliige (ilmselt oli viga kaasavõetud pruukostis) kalade toidulauda rikastas ja võibolla ka üks natuke eelviimasele hetkele jäänud paut Kerese madala kivide vahel (põhjapuudet siiski polnud) ning juba veidi pärast kuute olid meil otsad Täkulaiu sadama pollarite küljes kinni.

Õhtu ja öö veetsime Riida talus, nautisime kohalikku ahjulammast ja muud head- paremat, soojendasime saunas oma tuulevõetud konte ning heitsime lõpuks puhkama Piparmündisviiti.

Hommikul tegime väikese retke Manilaiu tulepaagi juurde ja umbes lõuna paiku saime jälle vee peale. Mootor aitas meid vastutuult ümber Papina nina ning kui vööri kodu poole pöörasime, rullisime jälle purje lahti ja lasime end kanda. Tasapisi andis tuul järgi, nii et julgesime ka suurpurje appi võtta kuniks umbes suurte laevade ankruplatsi juures vaikis koos paduvihma algusega sootuks ja sealt alates sõitsime reisi lõpuni jälle nafta jõul.

Tänu Randelile laeva ja Vanale, tead isegi mille eest!

Sõidu logi kah:

Track

Pudinatega Kihnus

Kollane Part sai eelmisel aastal toodud plaaniga Eesti väikesaari avastada ja just perepurjetamist nautida. Ja kus mujal ikka Pärnu purjetaja esimesena jala maha paneb kui mitte Kihnus. Meie meeskonna neljast liikmest kolmel oli see esmakordne Kihnu külastamine (ja kindlasti mitte viimane – hoolimata 10 m/s tuulest, millega me Kihnu väinas vastutuult krüssasime).

DSCF1003

Kündsime merd 40 miili jagu: minnes oli 10 m/s tuul ja meetrised lained – pisike pere magas kokpitis mõnusa lokse saatel (ja said aeg-ajalt üle parda tulnud väikese pritsmedušši osaliseks) – mina natuke ikka pabistasin, aga eks see käib kapteniks olemisega kaasas. Üldiselt saime Meritiga mõnusalt Manija ja Sorgu vahel paudid lapatud ja Tammepakust alates tõmbasime ühel halsil otse Kihnu sadamasse – juba mõnusa vaikse pakstaagi ja 4 sõlmega päikeseloojangus sahistades.

Kihnus sildusime Riini ja ühe Hiiumaa päritolu katamaraani vahele – viimase pardal olid ka lapsed ja nii see kilkav seltskond Kihnu sadama mänguväljakule kadus. Õhtusöögiks kambüüsis kokatud burksid ja hommikusöögiks pannkoogid, 20 euro eest kohaliku giidiga tiir ümber saare, suitsutatud tuulehaug, Kihnu muuseumi triibulistes seelikutes lauljad-tantsijad ja ilus suveilm tegid sellest ühe väga mõnusa saarekülastuse. Vaid kaikoht sai kehvasti valitud – põhja keeranud tuul tõi sadamasse vastiku 30-40 cm lainelokse, mis tagus ja peksis ahtrisse öö otsa. Ülejäänud pere magas kenasti, vaid kapten käis iga paari tunni tagant kaiotsasid kontrollimas.

Kaks ööd märkamatult saarel veedetud, võtsime kursi tagasi Pärnusse (hommikul mässasime veel ahtriotsast üle sõitnud soome jahiga – oli tõsine äratus soomekeelse kisa saatel ja tükk tegemist, et 5-tonnist laeva ahtris rippuvast mootorist eemale hoida). Alguses otse tagant puhuv tuul vaibus Sorgu all ära ja sealt põristasime juba viimased 4-5 tundi tuulevaikses leitsakus Pärnusse.

Täna andsime lahingu!

Mõnusa tuulega, päikesega ja vahutavate laineharjadega kolmapäevaregatt oli. Endal polnud palju aega ringi vaadata, aga Argo vähemalt väitis, et stardi me võitsime. Seejärel kuni poole distantsini olime täitsa fliidi keskosas arvestataval possal (edit. segamini purjetajate ja ratturite släng), kuni genua otsustas pirsist lahkuda ja konkurendid seda nähes kohe jalad kõhu alt välja võtsid ja mööda kihutasid. Tulemuseks juba tuttavaks saanud tubli üks punkt.

Navigatsioonihooaeg on avatud

Esimesed sõidud uue näoga Kollase Pardiga on tehtud. On tehtud esimene start Kolmapäevaregatil ja merele on saanud ka pere väiksemad tegelased. Pikemad sõidud on veel ees. Uus Tohatsu 6 hj pika jalaga päramootor teenib hästi ja laev murrab laineid mis mühiseb.

Kolmapäevaregatt:

 

Pudinatega Pärnu lahe peal:

Navigare necesse est!

 

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑